ÜLO NIINEMETS ⟩ Inimeste ja ühiskonna projektiseerumine: kui head asja saab liiga palju

Eesti teaduste akadeemia akadeemik ja Eesti maaülikooli professor Ülo Niinemets. Foto: Sille Annuk

Liigselt projektipõhisel lähenemisel võivad olla ühiskonna seisukohalt negatiivsed tagajärjed, kirjutab Eesti Maaülikooli professor ja akadeemik Ülo Niinemets.

Avaliku sektori, maksumaksjate raha võib kasutada eri viisidel. Saab kulutada traditsiooniliselt, sest alati on nii tehtud ja pensionid ning õpetajate, päästjate, politseinike ja paljude teiste riigiteenistujate palgad on vaja välja maksta. Võib kulutada vajaduspõhiselt, sest katus tilgub läbi ja teedelt on vaja lumi ära lükata. Raha saab kulutada ka projektipõhiselt, kus millegagi pihta hakkamiseks luuakse kõigepealt teatud tegevuste toetamiseks meede ja sealt raha saamiseks tuleb kirjutada projekt oma eesmärkide, tegevuste ja tulemustega. Projektid konkureerivad omavahel ja ideaalses maailmas võidab parim.

Projektipõhine rahastamine peaks tagama avaliku raha kõige läbipaistvama ja otstarbekama kasutamise. Viimase aja uuringud näitavad, et projektipõhine rahakasutus on avalikus sektoris järjepidevalt kasvanud. Euroopa Liidu riikides moodustab see enam kui kolmandiku kogu avaliku sektori rahakasutusest. Vanades liikmesriikides jõuti selleni pikema aja jooksul. Nagu Poola teadlase Beata Jałocha hiljutine uuring näitas, toimus endistes idabloki maades projektsuse kasv seevastu äärmiselt kiiresti. Seda just peale Euroopa Liiduga liitumist. Korraga käivitati ELi struktuurivahendite toel sadu tuhandeid erinevaid projekte ja senine traditsiooniline ja vajaduspõhine avaliku sektori toimimisviis pöörati täielikult pea peale. Tänaseks on projektipõhine toimimisloogika tunginud kõikidesse avaliku sektori tegevustesse.