Janika Kronberg ⟩ «Jäälätted» jäädvustas Tartu, nagu ta oli enne Kivisilla õhkimist

Bernard Kangro. Foto: Kalju Suur/ekla

Suurema osa oma elust Rootsis maapaos elanud Bernard Kangro (1910–1994) on suutnud jätta mõjuka jälje igasse kirjandusega seotud valdkonda. Tõeliseks suurteoseks sai aga tema kuuest köitest koosnev Tartu-romaanide sari, mille esimene osa «Jäälätted» ilmus Lundis 1958. aastal, kirjutab Janika Kronberg.

Esialgselt pidi «Jäälätted» olema lihtsalt üks psühholoogiline romaan ajasündmustest tumestamata ja muretu nooruse linnast Tartust, 1930. aastate teise poole üliõpilaste armuvahekordadest ja unistustest. Tähelepanu keskmes on neli-viis noormeest, kelle psühholoogiline eksperimenteerimislust suunatakse sirelilõhnalisele ja mõneti salapäraseks jäävale neiule Asse Jairusele. Asse uputab enda ning tema traagilise saatuse eeldusena on hilisem kriitika oletanud läbipõetud süüfilist, ehkki Kangro seda otsesõnu ei maini. Mitme peategelase võrumaine päritolu on Kangro loomingu ja teotahte alatine tagamaa akadeemilise Tartu kõrval. Kangro kirjutab talle südamelähedasest ja hästi tuntud keskkonnast ning rõhutatult oma põlvkonnast, milles prototüüpidena olulisel kohal üliõpilasseltsi Veljesto liikmed ja arbujad. 1969. aastal «Keeristule» ilmumisega lõpule jõudnud sari hõlmab esmatrükis 1895 lehekülge ning selles esineb ligikaudu 200 nimelist tegelast. 

Kangro jaoks polnud probleem äratada surnust üles esimeses köites surnud tegelane, koerast rääkimata.