JÜRI KUUSKEMAA ⟩ Härjapea mitmest vaatest

Vaade Tallinnale 17. sajandi esimesel poolel. Adam Oleariuse gravüür. FOTO: Pärnu Postimees Foto: Pärnu Postimees

Hobused ja härjad vedasid vanasti vankreid ja sikutasid sahku. Nüüdseks on nende roll kahanenud. Pullide ainsaks missiooniks näib olevat jäänud olla peigmeesteks oma lehmadest tüdruksõpradele, kirjutab Jüri Kuuskemaa.

Ainsaks paigaks Eestis, kus härjad veel au sees, on Rakvere Vallimägi. Seal kõrgub linna kohal Tauno Kangro skulptuur, mis meenutab, et varem kandis Rakvere Tarvanpää nime. Sedasinast ürghärja liiki Eestis enam ei pesitse. Tartlased seevastu ei kõssagi, et nendegi linna nimi Tarbatu on saanud alguse tarvast. Tartu vaim pole ei sarviline ega sõraline. Ei peeta ka Tarvastu kihelkonnas tarvafestivale.

Tallinnas on seis segane. Siin pole küll ühtki tarva- või härjanimelist linnaosa, kuid leidub torudesse ja tunnelitesse peidetud Härjapea jõgi. Selle vastu äratas äsja huvi asfaldi alt leitud kivisild, mis viis üle Härjapea jõe, kui see veel lahtine oli. Jõe nimi vajab koodi, et seda avada. On ju nii, et jõel endal pole sidet ei härgade ega nende peadega. Keeleteadlased väidavad, et -pea ja -pää lõpuga kohanimed tähistavad pikka ja kõrget maapinna vormi ehk poolsaart, mis lõppeb järsult mere, järve või soo kohal, meenutades lamavat hiigellooma.