On aga ka neid terve mõistuse esindajaid, kes ei saa aru koera saba jupphaaval raiumisest, sest vähemalt sellised sanktsioonid Venemaale, nagu lääs nüüdseks on kehtestanud, pidanuks kehtima juba siis, kui Putini režiim suurkallaletungi Ukrainale kavandas.
Realpolitik kõigub kuskil kahe seisukoha vahel, keerab aeg-ajalt vinti juurde – ehk jupitab koera saba – ning teeb sinna juurde avaldusi sellest, kuidas agressiooni hind peab olema kõrge. Peabki!
Ei saa öelda, et sanktsioonid ei toimi, aga saaks paremini. Postimehe arvates tuleb hoogu juurde anda ja Euroopa Komisjoni täiendav tõlgendus Vene numbrimärgiga mootorsõidukitele kehtestatud sanktsioonist on tervitatav.
Ühtepidi võib see tunduda tavainimese kiusamisena, kui Vene kodanikul on olemas õigus Euroopa Liitu siseneda. Nüüd peab ta oma sõiduvahendi piiril maha jätma. Kuid see ebamugavus on ikkagi selleks, et agressorriigi inimesed mõistaksid, mida nende riik korda saadab. Võrreldes Ukraina sõjaohvritega on Vene autoomanike kannatused tühised.
Ei saa olla nii, et iga ELi liikmesriik annab Venemaale kolki oma mõõduga, aga mõni ei anna üldse.
Kuid sanktsioonide toimimiseks on vaja ka seda, et neid rakendavad riigid talitaksid ühtemoodi. Praegusel juhul puudutab see nelja ELi riiki, kel on Venemaaga vahetu piir: Soome, Eesti, Läti ja Leedu. Kui näiteks leedulased tõttasid sanktsiooni kiirelt rakendama, siis soomlased mõtlevad pigem pikaldaselt. Siiski peaksid riigid omavahel kooskõlastama nii sanktsiooni kohaldamise kui ka selle, kas ja missuguseid erandeid piirangu rakendamisel tehakse.