TOOMAS ALATALU ⟩ Stalini kirvetöö Narvas ja Jaanilinnas

Kaupade väljavedu kahanes aastataguse ajaga võrreldes ligi veerandi võrra. Pildil Vene-Eesti piiripunkt Narvas. Foto: Konstantin Sednev

Ajalooprobleemid Narvas on võimalik lahendada pragmaatiliselt, leiab väliskommentaator Toomas Alatalu.

Narva punanimedega tänavate ümbernimetamisest on saanud ajalookauge farss ja puhas poliitika tegemine. Pealegi naabruses käiva pikale veninud sõja tingimustes, mil igat tegu ja otsust hinnatakse meie või nende poolt/vastu printsiibil. Seda johtuvalt veel veebruaris 2014 vallandatud Kremli propagandast, nagu käiks sõda Kiievis võimu haaranud fašistliku/natsliku hunta/režiimiga, kes olla püüdnud Krimmis ja Ida-Ukrainas elavat vene rahvast hävitada.

Ajaliselt sobitus säärane narratiiv hästi Moskva senise Suure Isamaasõja saavutatud «meie võidu» aastail 2003–2005, 2008–2010 ja 2013–2015 toimunud kampaaniatega ja sidus märkamatult aastail 1939–1945 toimunu 2014. aastal alanud järjekordse agressiooniga. Ehk siis on tegu omamoodi Teise maailmasõja jätkusõjaga (vaid) Ukrainas, mida mõned poliitikud ja ajaloolased peavad kolmandaks maailmasõjaks. Tasub mäletada, et kahe esimesena mainitud kampaania ajal korraldati Moskvas saluudid, tähistamaks Ida-Euroopa pealinnade fašistidest vabastamise aastapäeva – teod, mis vastu üksmeelselt protestiti, sest üks okupant asendus lihtsalt teisega ja kauaks.