/nginx/o/2008/04/23/35178t1hbae2.jpg)
Üks tänapäeva tuntumaid ajaloofilosoofe David Carr räägib ajalookultuuri ajakirjale Tuna antud intervjuus, et on ajaloo taasesitamiste suhtes umbusklik – selles on tema hinnangul midagi võltsi ja valet. Postimehe arvamusportaal avaldab katke Marek Tamme ja Tõnu Viigi intervjuust, mis keskendub peamiselt fenomenoloogiale ja narratiividele.
Marek Tamm: Viimastel aastatel on eriti tähtsaks muutunud niisugune nähtus nagu ajaloo etendamine, ma pean silmas kõiki neid kostümeeritud taasesitusrühmi ja rollimänge, mille osalised soovivad taas kogeda ja läbi mängida mingeid minevikusündmusi. Kuidas klapib see kokku teie ajaloolise kogemuse analüüsiga?
David Carr: Mina olen juba piisavalt siin maailmas kaua elanud, et selles ei ole minu meelest midagi nii väga uut. Teate, Ameerikas on kodusõja lahinguid uuesti läbi mängitud 20. sajandi algusest ja isegi 19. sajandi lõpust saadik…
Marek Tamm: Aga kas taasesitatud ajalooline kogemus ja nn autentne ajalookogemus on teie meelest erinevad?
David Carr: Mis autentsusetaotlust puudutab, siis olen ma ajalooliste taasesituste suhtes väga umbusklik, minu arvates on paukpadrunitega põmmutamine tohutult erinev tegelikult kuuli saamisest, ja see viimane on see, mida ohus viibimise tõeline kogemus tähendab; nii et minu arvates on selles midagi võltsi ja valet. Küllap see väljendab mingit soovi ajalugu kogeda, teha sellest midagi enamat kui lihtsalt sõnad, ideed, mineviku tõlgendused, aga minu meelest on see kõik väheke kahtlane.