JUHTKIRI ⟩ Me ju ütlesime!

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Metsades käib üleraiumine, mida on kogu aeg varjatud.
• Seda kinnitab ka Postimehe fondi tellitud metsade alternatiivne hindamine.
• Kahjustatud on usaldus riigi ja ametkondade vastu.

Küsige ja teile antakse. Me kirjutasime läinud kuul juhtkirjas sellest, kuidas RMK näib ellu ärkavat ning kliimaminister Kristen Mi­chal soovib, et RMK koostaks saja aasta raieplaani.

Kuna Postimees kuulis kuluaarides sellise plaani valmimisest, küsisime seda meiegi ning ootamatult saimegi – kuid mitte saja, vaid lausa kahesaja aasta plaani.

Ja mida me näeme: raiemahud hakkavad peagi langema, ning mitte tasapisi, nagu arvas kliimaministeerium veel eelmisel kuul, vaid ikka kõvasti. Kümne aasta pärast on võimalik uuendusraieid teha neljandiku võrra praegusest vähem ning kuuekümne aasta pärast koguni alla poole praegusest mahust. Miks? Sest raiekõlblikku metsa lihtsalt ei jätku enam.

Tõeks on osutunud see, mida Postimees on aastaid kahtlustanud: meil toimub üleraiumine, mida on kogu aeg varjatud ja eitatud. Kuna varem on tulnud RMK-lt või muudelt asjaomastelt adekvaatse informatsiooni asemel häma, on Postimehe Jaan Tõnissoni fond tellinud suure töö, Eesti metsade alternatiivse hindamise, mille lõpparuannet esitleme eeloleval reedel. Alternatiivse hindamise lõpparuanne kinnitab samuti massiivset üleraiumist. Kui jätkusuutlik raiumine oleks 7648 hektarit aastas, siis RMK on ajavahemikus 2017–2021 lageraieid teinud keskmiselt 11 000 hektaril aastas. 

Tõeks on osutunud see, mida Postimees on aastaid kahtlustanud: meil toimub üleraiumine, mida on kogu aeg varjatud ja eitatud.

Nüüd tunnistab ka RMK aruandes kliimaministeeriumile, et avalikkusele on aastaid puru silma aetud. RMK esitas igal aastal raiemahud, keskkonnaagentuur vaatas need üle ning kinnitas. Tõsi, eelmisel aastal lisas agentuur kinnitusele hoiatuse, et puudub seaduslik alus raiemahtusid mitte kinnitada, kuid meid võivad tulevikus ees oodata probleemid. Ministeeriumite ametnikud ja ministrid kas ei saanud või ei soovinud neist probleemidest aru saada.

Ilmselt on avalikustamine (mäletate ehk, kunagi oli selline termin lisaks «uutmisele» ja «valgete laikude» kaotamisele) toimunud tänu jõulistele personalimuudatustele. RMK-l on uus juht Mikk Marran (kuigi teisest valdkonnast), suur osa RMK nõukogu liikmetest on uued ning uued on ka ministeeriumi kantsler ja asekantsler.

Mõistagi tekib küsimus, kas keegi selle aastaid varjatud ja eitatud üleraiumise tagajärgede eest vastutab ka. Iga vale on ellu lasknud konkreetne isik, oma nime ja näoga. Ning isegi siis, kui inimese amet on muutunud, pole möödunud veel nõnda palju aastaid, et me saaksime kõneleda õigusrikkumise aegumisest. Kahju on saanud Eesti riik, kahju on saanud meie keskkond, kahju on saanud meie kogukonnad. Ilmselt on see tüüpiline olukord meie moraalselt nihilistlikul ajastul, kus isegi peaminister hoiab kümne küünega oma toolist kinni.

Ja kõige rohkem on kahju saanud – üllatus-üllatus – meie usaldus Eesti riigi ja tema ametkondade vastu. Kui tõeks on osutunud silmaga nähtav üleraiumine, ehkki paberil olematuks eitatud, siis milliseid kuritarvitusi võib veel riigiorganites esineda, mida me silmaga nähagi ei või, kuid mille olemasolu ometigi võime kahtlustada?

Tahaks üleraiumise kohta hüüda: me ju ütlesime! Postimees ütles ja ei piirdu öelduga. Uurime teemat edasi ning süüdlased peavad vastutama.