Friedrich Akel: ega sa pahaks pane, et eesti keeli kirjutan?

Friedrich Akel Foto: president.ee

Hilisem riigivanem Friedrich Akel elas Vene-Jaapani sõja ajal Vaikse ookeani ääres Primorje krais teenides (1903-1905) päris head elu, selgub noore silmaarsti kirjadest tema Eestisse jäänud kallimale. Postimehe arvamusportaal avaldab värskes ajalookultuuri ajakirjas Tuna ilmunud artikli lühikokkuvõtte.

1903. aasta sügisel astus noor Tallinna silmaarst Friedrich Karl Akel kirjavahetusse Tartu neiu Adele Tenziga (1884-1944). Ehkki kirjutati peamiselt saksa keeles, arutati siin mitmeid tärkava eesti avalikkuse jaoks päevakajalisi ning olulisi teemasid nagu saksastumine, eesti keele ja identiteedi omaksvõtt ning uue, rahvusliku meelsuse juurutamine haritud, keskkihte esindavate eesti naiste seas.

Nagu erakirjades ikka, põimuvad ka siin oma ajastu eluilm, traditsioonid ja väärtused, peegeldades ühiskondlik-poliitilisi päevateemasid eraelulise, isikliku mõttemaailma taustal. Siin on ajastuomaseid vaateid kõlbelistel teemadel, näiteid sajanditagusest galantsest stiilist ja komplimendikultuurist.

Noore arsti lembekirjad ei paku mitte ainult kultuuriloolisi sissevaateid 20. sajandi algusesse, vaid fikseerivad hetki rahvusliku enesetunnetuse omaksvõtmist üksikisiku tasandil ning on sellega killuke eestikeelse ühiskonna ja riikikandva rahvuse saamisloost.

Huvitavaid, seni vähem käsitlemist leidnud seiku pakuvad ka Vene-Jaapani sõjast saadetud kirjad – Akel mobiliseeriti 1904. aasta algul nooremordinaatorina 4. tagalahospidali Nikolski linna Primorje kraisse. Neis kirjades jutustatakse tagalaarsti elu-olust, millega antakse üsnagi rõõmsavärviline pilt: töö on erialaselt huvitav, ainelise poole üle ei kurdeta, koju saadetakse rikkalikke pakke jaapani serviiside ja hiina hõbedaga, vabal ajal käiakse kasiinos, tsirkuses ja jahil.

Optimistlik meeleolu sõjakirjades ei kesta siiski kaua. 1905. aasta kevadel hakkas sõjavaimustus raugema, hospidalid jäävad tühjaks ja arstid tööta. Viimane säilinud kiri Vene-Jaapani sõjast on saadetud 13.10.1905.

Friedrich Akel ja Adele Tenz abiellusid märtsis 1906. Akelist sai Eesti riigivanem (1924), mitmekordne välisminister, saadik Soomes, Rootsis ja Saksamaal. Juba 1897 EÜSi esimehena alanud ja laiahaardeliseks kujunenud ühiskondliku tegevuse kõrval jõudis Akel avada ka oma silmakliiniku (1912) ning korraldada eesti arstkonna organiseerumist. Vajadusest sellel suunal tegutseda, kirjutas Akel Tenzile juba 1905. aastal.

Akel arreteeriti 17.10.1940 ja hukati 3.07.1941. Adele Akel küüditati 1941 Kirovi oblastisse, kus ta 1944 suri. Nende neljast lapsest pääsesid Rootsi tütred Vilma Akel ja Rootsi diplomaadi Erik von Sydowiga abiellunud Liia.

Arvatavasti õnnestus just Vilma Akelil põgenedes kaasa viia oma isa rariteetne piiblikogu ning muude üksikdokumentide hulgas ka tema kirjad tulevasele abikaasale.

Tagasi Eestisse jõudsid need tänu Akeli tütrepojale Douglas von Sydowile, kes 1910. aastal kinkis dokumendid rahvusarhiivile. Materjalidest moodustati fond «Friedrich Karl akeli perekonna dokumentide kollektsioon» (ERA.5041). Akeli 182st Adelele saadetud kirjast ajavahemikust 1903-1907 on avaldamiseks valitud 16 kirja, neist on eestikeelseid kolm. Adele Tenzi vastuskirju kollektsioonis ei ole.