Jüri Kotšinev ⟩ Ukraina vägede pealetungi tempo lõunarindel kasvab

Krimmi kaart Simferopoli rahvusvahelises lennujaamas Foto: Sergei Malgakov / Zuma Press

• Ukraina pealetung lõunas on juba kiirem, kuid tuleb vältida vigu.
• Nagu varem ajaloos, kujuneb otsustavaks Krimmi blokeerimine.

Kui enne arvestati ukrainlaste edasiliikumist lõunasuunal sadades meetrites ööpäeva jooksul, nagu see oli liikumises lahingutega Tokmaki suunas, siis nüüd liigutakse lahingutega edasi kaks kuni kolm kilomeetrit ööpäevas, tõdeb sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Satelliidifotodelt on näha, et ukrainlased on venelaste Surovikini kaitseliini murdnud läbi kahest kohast. Üheks kohaks on Verbove küla ning teine on Robotõnestst ida pool. Venelaste üksused on sealt taandunud.

Ukraina üksused on ennast kiilunud venelaste kaitseliini Orihhove-Tokmaki liinil.

Lahingutegevuse iseloom on pärast Ukraina vägede läbimurdmist venelaste rindest muutunud. Venelased olid lõunarinde sellel liinil maha pannud kuni 45 000 miini ühe ruutkilomeetri kohta. Ukrainlased demineerisid need miiniväljad kaasaegse demineerimistehnika abil. Venelaste miiniväljad läbiti ning nüüd on taastunud manööversõja olukord. Mõlema sõdiva poole jaoks on avanenud manööversõda kõikide oma võimalustega.

Vene poole ette on kerkinud uued raskused. Nad peavad täitma oma rindejoonel tekkinud kahte tühimikku ja selleks on neil vaja rohkesti elavjõu- ja tehnikareserve.

Ukraina vägede edasine pealetung lõunas ei saa olla kerge ega kiire. Nende operatiivne pealetungiala on suhteliselt kitsas ja ei lase täiel määral lahti rullida suuri pealetungigrupeeringuid. Venelaste väejuhatus on toonud ukrainlaste läbimurde tiibadele oma reserve ega kavatse oodata passiivse kaitserežiimi tingimustes ukrainlaste pealetungi jätkumist. Venelased kavandavad vasturünnakuid Ukraina ründeüksustele.

Uutes tingimustes on lahingute käigus tehtud vigade hind väga kõrge. Manööversõja puhul on palju sündmuste kulgemise arenguvariante ja need variandid ei sõltu alati jõudude vahekorrast ega relvastuse tasemest.

Ajaloos on palju näiteid selle kohta, et suurema sõjalise operatsiooni saatus on sõltunud sellest, et ühe või teise võitleva poole väejuhatusel ei olnud mingil otsustaval hetkel võtta suhteliselt väikest reservi ja see otsustas suure sõjalise operatsiooni saatuse. Selleks reserviks võis olla üks jalaväepataljon või üks tankitõrjepatarei. 

Pinge Ukraina lõunarindel on väga kõrge ja võimalik vigade hind veelgi kõrgem.

Selge on see, et kätte on jõudnud selle sõja otsustav hetk. Isegi kui lääneliitlased, kellest Ukraina sõjavarustuse saajana täielikult sõltub, suruvad Ukrainale peale rahuläbirääkimiste alustamise, on nende sõjaline edu venelaste üle viimastele totaalse häbi ja kaotuse tekitajana lihtsalt talumatu. Moraalsel faktoril on siin ülikõrge kaal. Ukrainlased saavad sellise edu puhul ja Krimmi blokeerimisel julgelt öelda, et tegid endast kordi suuremale agressorile sõjatandril ära.

Kui ukrainlased muudavad Krimmi poolsaare sisuliselt saareks, siis ei suuda ilma varustuseta venelased seda saart kaua hoida. Nii oli see Vene kodusõja ajal, kui Peter von Wrangel oli sunnitud Krimmist lahkuma, sest punaarmee oli Krimmi blokeerinud. Nii oli see ka II maailmasõja ajal, kui Wehrmacht blokeeris seal punaarmee, ja siis, kui punaarmee omakorda Wehrmachti üksused blokeeris. Kui venelased jäävad ilma sõjavarustuse ja muu eluks ja võitluseks vajalikuta, on neil Krimmi enda käes hoidmine võimatu.

Ukraina on väga lähedal selle sõja peamise eesmärgi – oma alade okupatsioonist vabastamise saavutamisele. Eriti tublid on ukrainlased, kui arvestame, et oma pealetungi teostavad nad ilma  õhuvägede katteta. Nad on vaprad ja motiveeritud ning on otsustanud seista oma vabaduse eest hinda küsimata. Sellist rahvast ja nende armeed on võita võimatu. Putin oma klikiga seda ei mõista ja teda ootab paratamatu kaotus selles sõjas. Kas seejärel variseb kokku ka tema ehitatud režiim – putinism –, ei ole veel teada, aga kaotus ukrainlastele on järjest lähemale tulnud.