AK kirjanduskool ⟩ Harald Suislepa ajas kaalutud lugu

Harald Suislepa poeem, 1968 Foto: Internet

Kui Harald Suislepa (1921–2000) kohta küsitaks midagi mõnes mälumängus, siis küllap puudutaks see fakti, et ta oli Silvia Rannamaa abikaasa. Neid teatakse ka kui tuntud suvekassarlaste paari. Aga kas Jaak Joala kuulsaks lauldud «Linavästriku laulu» linavästrik toimetas Kassaris või Suislepa lapsepõlvemaadel Kunda kandis, sellele oskaks vastata ainult luuletuse autor ise. Igatahes Kunda külas, kus tulevane kirjanik vanaisa talus üles kasvas, hüpitavad linavästrikud händi tänagi, kirjutab ajakirjanik Aivi Parijõgi.

Suislepa esimene luulekogu «Tedretähed» ilmus 1958. aastal. See sisaldab luuletusi Moskva noorsoofestivalilt, Rootsi reisil nähtust ja «lehekülgi šefi märkmikust» ehk kolhoosielulisi värsse. Debüüti Loomingus arvustanud Karl Muru uskus, et kriitika külmaveepang aitab luuletaimel karastuda. Nii läkski, sest 65 aasta eest ilmunud raamatukesele tuli iga paari aasta tagant lisa – luuletusi, epigramme, poeeme, värssnäidendeid, ka kirjanduskriitikat.

1968. aastal avaldatud autobiograafiline poeem «Aeg tuleb maa ja mere peal» on juba küpse ja enesekindla autori teos. Nii mõnegi värsi puhul võib küsida, mis nipiga õnnestus pääseda tsensori pliiatsist. Tõsi, Suislepal oli selleks ajaks seljataga Vabariiklik Parteikool, ta oli töötanud Loomingu vastutava sekretärina ning Sirbi ja Vasara vastutava toimetajana. Küllap tänu tugevale seljatagusele ja heale toimetajale Linda Ruudile sai sulaaja aknapraos ilmuda tõsiseltvõetav lugu ühe külapoisi elust Eesti vabariigi lõpuaastatel ja Vene okupatsiooni alguses. Lugu ühe noore inimese ja samal ajal ühe noore riigi ja tema rahva valikutest ning võimalustest.