AIRI VÄRNIK Suitsiid on sotsiaalne fenomen ning poliitika kujundamise kõva argument

Airi Värnik
, suitsiidiuurija
Copy
Paljudes maades on rakendatud suitsiidide preventsiooni riiklikke programme, mis on tõestanud oma tõhusust.
Paljudes maades on rakendatud suitsiidide preventsiooni riiklikke programme, mis on tõestanud oma tõhusust. Foto: Piqsels

Hinnanguliselt sooritab maailmas keegi suitsiidi iga 40 sekundi järel või teisiti öeldes 3000 suitsiidi iga päev. Igal aastal lahkub suitsiidi läbi üle 800 000 inimese. Igale suitsiidile eelneb reeglina rida suitsiidikatseid. Suitsiidsus on ränk mure lähedastele ning koorem riigile ja rahvale, kirjutab suitsiidiuurija Airi Värnik.

Suhtumisel suitsiidi on lai skaala: räigest hukkamõistust kuni mõistva toetamiseni. Kiriku sanktsioonid ahistasid lahkunu matuste rituaali ja lähedasi ning praeguseni on vähemalt 20 riigis üle maailma enesetapp endiselt kriminaalkuritegu. Isegi Inglismaal dekriminaliseeriti suitsiid alles 1961. aastal, nii et suitsiidikatse sooritanu ei pea enam karistust kandma ja tema lähedased vastutama.

Tänapäeval valitseb arenenud maades seisukoht, et surmasoov võib olla enamikul juhtudest ähmastunud vaimse tasakaalu häire tõttu, millest johtuvalt on tekkinud surmasoov kui väljapääs lahendamatuna näivast olukorrast. Elutahe suure tõenäosusega taastub, kui inimesel abistataks mobiliseerida oma sisemised jõud ning leevendada keskkonna riskitegureid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles