Värvikas jutustaja ja ajaloo keerdkäikude mõtestaja David Vseviov.

FOTO: Toomas Huik

Ajaloolane David Vseviov kirjutab värskes ajalookultuuri ajakirjas Tuna, et mineviku sündmuste taastamisse on paratamatult sisse kodeeritud teatud objektiivne kadu. Ajaloolisest tõest saab tema hinnangul rääkida vaid kõige üldisemates raamides, jättes detailides vabaduse kõikvõimalikeks oletusteks. Postimees avaldab essee kokkuleppel Tunaga täismahus.

Andrei Hvostov alustab oma «Sillamäe passiooni» sooviga viia poeg kujuteldava ajamasinaga enda noorusaega ja lapsepõlve, et näidata talle omaaegset keskkonda ning viia ta nende asjade ja mõtete maailma, mis «kaugetel 1980. aastatel» teda olid ümbritsenud.

Kuid raamatu autor loobub peatselt oma kavatsusest – ta naaseb minevikku üksinda, jättes pojale vaid võimaluse lugeda meenutuste reisikirja.

Enda esialgsest kavatsusest loobumist põhjendab autor lugejatele oma ettevõtmise lootusetusega. Ehk sellega, et kunagi olnusse kaasa võetuna ei suudaks laps niikuinii lõpuni tajuda seda olemise argiatmosfääri, milles valdav osa tolle aja inimesi (seega ka raamatu autor) elasid ja toimetasid.

Näiteks ei saaks poeg kuidagi hakkama selle valdava osa Nõukogude inimeste hinges pesitsenud hirmutunde taaselustamisega. Hirm oli aga nagu nähtamatu epideemia jõudnud Andrei Hvostovi lapsepõlve aegu haarata oma kammitsaisse juba enamiku suurriigi elanikkonnast.

Ning mida tähendab elada haigena haigete keskel, seda pole ilmselt võimalik tänasel päeval ja vähemalt sellest hukatuslikust tõvest pääsenud noortele kõikides üksikasjades niikuinii seletada.

Kõhe piiriületamine

Kusjuures tolleaegsed nakkuspisikud olid sedavõrd elujõulised, et nende järelmõju ei saanud kaugeltki automaatselt otsa koos neid sünnitanud riigikorraga ja näiteks siinkirjutaja jaoks on alles kõige viimastel aastatel muutunud riigipiiri ületamine argiseks tegevuseks, mis ei tuleta enam meelde omaaegset hirmutunnet mundrikandjate ees.

Uus põlvkond aga on vähemalt sellistest, võimu poolt teadlikult kujundatud hirmukammitsatest vaba ning nad võivad tõesti, nagu raamatu autori poeg seda teeb, reisida ringi kodusõja-aimduse pinget täis Liibanonis, oskamata karta «isegi suurte teede ristmikul olevaid sõjaväepatrulle».

Jäädes «Sillamäe passiooni» näite juurde, pole mingit kahtlust, et nimetatud elulooline ja samas ka ajalootruudusele pretendeeriv teos on küllaltki suure täpsusega andnud edasi pildi (mis siis, et lapse ja nooruki silmade läbi) omaaegsest elust ühes Eesti eripalgelisemas sõjatööstusele orienteeritud kinnises linnas – Sillamäel.

Ja ega see pilt erine eriti sellest, mis iseloomustas elu-olu kogu 1980ndate ääretus Nõukogude Liidus. Kuid isegi seesuguse, suhteliselt lähedase mineviku puhul on arvukalt üksikuid detaile, mille taasloomine ja järgmistele põlvkondadele absoluutselt tõetruu edasiandmine on tegelikult võimatu.

Lisaks juba mainitud hirmuatmosfäärile omas tolle aja elukeskkond spetsiifilist häälte ja lõhnade fooni, mis on läinud igaveseks kaduma. Näiteks kas või nõukogudeaegsetes sööklates valitsenud lõhn, mida mõni aasta tagasi õnnestus mul taas tunda ühes Ukraina pisikese provintsilinna söögikohas ja mis pani nooremaid tudengitest reisikaaslasi nina kirtsutades ukselt kiiruga tagasi pöörduma. Ja need põlvkondlikud lõhnaaistingud kaasnevad isegi Juhan Viidingu «Läikpulber tantsupõrandale» luuleridadega:

«sa võta kallim 2 kilo steariini
3 kilo talki 5 kilo parafiini
see pulber puista tantsupõrandale maha
seda asendab ka mesilasevaha»

Arvan, et spetsiifiline vahalõhn, mis on Juhan Viidingu kaasaegsetel meeles omaaegsetest parkettpõrandatega korteritest, poleks ka parima tahtmise juures tänasel päeval oma kõikides nüanssides taastatav.

Lotman ja Onegin

Mida siis veel rääkida keskkonnast, mis ümbritses inimesi sadakond ja enam aastat tagasi, kui on ammu kadunud otsene side elavate ja surnute vahel, ehk kadunud viimane inimene, kes oli neid lõhnu tundnud ja helitaustu kuulnud. Siis on juba tegemist ajajärguga, mis lisaks kirjeldamisele nõuab kindlasti eraldi asjatundjatepoolset kommenteerimist.

Ning mida kaugemalle minevikku vaadeldav periood jääb, seda põhjalikumat kommenteerimist ja selgitamist see vajab. Kuivõrd hädavajalik olnu mõistmiseks niisugune «dešifreerimine» on, selle heaks näiteks võib olla Juri Lotmani raamat, mis sisaldab kommentaare Aleksandr Puškini romaanile «Jevgeni Onegin».

1983. aastal ilmunud ligikaudu neljasajaleheküljeline teos toob ära suurel hulgal sõnade, mõistete ja tegude seletusi, mis 19. sajandi esimesel veerandil olid ilmselt enamikule inimestele (vähemalt romaani tegelastega samasse sotsiaalsesse rühma kuulujatest) argised ja raskusteta mõistetavad.

Tänasel päeval aga nõuavad need kõik eraldi põhjalikke kommentaare, milleta jääks Puškini teos oma aja ja ruumi kontekstist väljarebituks. Kusjuures pole kaugeltki välistatud, et Lotmani raamatu ilmumisest möödunud ligikaudu kolmkümmend aastat on toonud selgitamist vajavat veelgi juurde.

Kes olid kolm musketäri?

Olevik võib mõjutada mineviku kirjeldamist küllaltki ootamatutest külgedest.

Meenub, kuidas aastaid tagasi olin kutsutud ühte Tallinna kesklinna kooli rääkima absolutismi ajastust. Et luua kuulajatest koolilastele mingilgi määral tajutav seos nimetatud ajajärguga, otsustasin sissejuhatavalt meenutada neile Alexandre Dumas «Kolme musketäri». Sest minu lapsepõlve ühe korduvalt üle loetud lemmikraamatu tegelased – d´Artagnan, kardinal Richelieu, Buckinghami hertsog ja teised – seostusid paljuski just nimelt teemaks pakutud ajajärguga.

Suur aga oli minu üllatus, kui pärast «Kolme musketäri» mainimist ei süttinud peaaegu ühegi lapse silmades mingit äratundmistulukest. Ning kui minu küsimuse peale, kes on seda raamatut lugenud, tõusis saalis vaid üksik käsi, jõudsin arusaamiseni, et valdavale osale tänase päeva noortest ei ütle see raamat midagi.

Sest nemad loevad hoopis teisi tekste ja viibivad oma fantaasiates paljuski teistsugustes maailmades. Seega osutus minu valitud lähenemisviis mineviku kirjeldamisel mainitud juhul täielikult mittetöötavaks.

Uus sisu

Sisuliselt analoogilisi mineviku «väärtõlgendamisi» tuleb paratamatult ette juba ainuüksi sellepärast, et sajanditetaguseid sündmusi kirjeldavate sõnade ja mõistete tähendus ning sisu on sageli täielikult muutunud.

Nii võib näiteks kunagise pealtnägija või ajalookirjutaja kirja pandud omaaegne taunitav tegu kaotada aja möödudes selle ees oleva suure märgilise tähtsusega miinuse ja muutuda mingiks mitte midagi erilist ütlevaks faktikeseks.

Niisuguse metamorfoosiga puutusin kunagi kokku, kui kultuuriajaloo loengus tuli jutuks Rooma keiser-filosoof Marcus Aurelius ning möödaminnes ka tema pojast järeltulija Commodus.

Viimase valitsemisaja ja tegude kirjeldamisel mainisin muuseas, et väidetavalt osales keiser areenil gladiaatorina 735 korral. Loomulikult ei kutsunud selle, omal ajal vabale kodanikule häbiväärse teo (infamia), nimetamine tudengite seas esile mingit reaktsiooni. Ei positiivset ega negatiivset.

Nende suhtumine toimunusse erines ilmselt diametraalselt sellest, kuidas gladiaatorirüüs keisrit areenil võtsid vastu tema kui valitseja kaasaegsed.

Ligilähedaselt õige reaktsiooni saavutamiseks ei jäänudki siinkirjutajal midagi muud üle, kui mõelda välja mingi kuulajates šokitaolist tunnet põhjustav väljamõeldud näide tänapäevast. Tol korral sai selleks juhuslikult Lasnamäe prügikastide lähistel kohatud traadist konksuga tühje pudeleid õngitsev president.

Alles sellise võrdluse sissetoomisel sai auditoorium mingi analoogia alusel ligilähedaselt kätte nimetatud numbri taha peidetud sõnumi tegeliku sisu. Kuid ainuüksi sarnaseid fakte, mis eri ajastutel on omanud erinevat märgilist tähendust, võiks tuua sadu. Mida siis veel rääkida abstraktsematest asjadest, mille mõistmiseks ei piisaks lühiajalisest visiidist ajamasinal – nende mõistmiseks oleks vaja pikemaajalist kohalviibimise ja osalemise kogemust.

Otsustades koos Pätsiga

Ning isegi siis, sattudes minevikusündmuste keerisesse, ei pääseks me selle aja mõjutustest, kust algas meie naasmine minevikku.

Need teadmised ongi takistuseks, miks näiteks mõtiskledes Eesti riigijuhtide valikute õigsuse üle 1939. aasta sügisel, ei õnnestu meil kuidagi jõuda «puhta lehe» tasemele, et absoluutse objektiivsusega kaaluda nende kunagiste otsuste õigsust. Õigsust just nimelt tolle aja kontekstis.

Ajaloo kirjutamisse ehk mineviku sündmuste taastamisse on paratamatult sisse kodeeritud teatud objektiivne kadu. See tuleneb asjaolust, et iga ajalooline ajahetk on mingis mõttes unikaalne ja kordamatu ning kogu oma rikkuses pole seda hiljem võimalik taastada.

Loomulikult ei tähenda see, et minevikku poleks võimalik kirjeldada, kuid selle kirjeldamise juures peab alati meeles pidama sellega kaasnevat ettemääratud piiratust. See aga tähendab, et ka ajaloolise tõe väide saab olla pädev vaid kõige üldisemates raamides, jättes detailides vabaduse kõikvõimalikeks oletusteks.