Jaan Ross ⟩ Kuidas arenes Eesti teadus pärast iseseisvuse taastamist

EMTA uus saal on kasutatav ka laiemale publikule. Foto: Reti Kokk

Eesti teaduse põhiprobleemidest pärast Eesti iseseisvuse taastamist kirjutab akadeemik, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia emeriitprofessor Jaan Ross.

Olen teaduse ja kõrghariduse vallas pärast konservatooriumi lõpetamist kuni emeriteerumiseni töötanud üle 40 aasta. See võiks õigustada pilgu heitmist käidud teele ning hindamist, millised muudatused kõrghariduse ja teaduse vallas on selle aja jooksul olnud õigustatud ning millised mitte. Nimetatud perioodi kõige olulisem ühiskondlik sündmus on muidugi Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ja Eesti taasiseseisvumine. Mulle tundub, et sellele taanduvad lõppkokkuvõttes peaaegu kõik meie teadus- ja haridusreformid.

Raske oleks üle hinnata tekkinud vabadust liikuda teiste riikide teadusasutustesse ja kutsuda välismaal töötavaid teadlasi Eestisse külla, mis võimaldas meil lülituda maailma teaduse ühtsesse «vereringesse». Üksikud uurijad olid seda suutnud ka juba enne. Kui varem oli suhtlust esimese maailma riikidega takistanud ideoloogia, siis nüüd sai selleks konverteeritav raha. Nõukogude teadus oli olulisel määral tuginenud sõjatööstusele, mistõttu sisetarbimiseks kõlblikku raha võis teadusasutuste käsutuses siis olla üsna ohtrasti. Tean juhtumeid, kus uurijaid peeti tööl fiktiivselt, et tagada üksuse toimimiseks vajalik sularaha. Kõrgkoolides elati kitsamalt. Palgad olid väiksemad ja õppetöö tegemise kohustused suured.