/nginx/o/2023/11/09/15707959t1h23b1.jpg)
/nginx/o/2023/09/08/15576617t1h48d5.jpg)
Eesti Vabariigi teekond iseseisvusele oli keeruline ja täis vapraid inimesi, kes unistasid vabast riigist. Üks varajasi katseid luua Eesti Vabariik leidis aset 1905. aastal Koeru lähedal Vaali külas. See lugu räägib sellest, kuidas Vaali küla mehed eesotsas Hans Anton Schultzi ja Mart Jürmanniga tõstsid vabaduse ja iseseisvuse lipu ning kuidas nende unistused tragöödiaks muutusid.
Eesti Vabariik ei sündinud Tallinnas või Tartus, vaid hoopis Järvamaal, Koerust paarikümne kilomeetri kaugusel asuvas Vaali külas. Ning aasta ei olnud 1918, nagu me tavaliselt arvame, vaid hoopis 1905. See oli aeg, mil inimesed kogu Eesti-, Liivi-, Saare- ja Kuramaal olid valmis võitlema oma vabaduse eest.
Vaali vabariik
- 1905. aasta sügisel tehti Vaali külas tollase revolutsiooni käigus esimene katse luua Eesti vabariiki.
- Vaali vabariigi asutajad Hans Anton Schultz, Mart Jürmann, Voldemar Jürmann ja Johan Stamm hukati ilma kohtupidamiseta karistussalklaste poolt 24. detsembril 1905 Koerus.
Vaali küla oli koduks paljudele tublidele meestele, kes ei nõustunud elama võõra riigi valitsemise all. Hans Anton Schultz, Järvamaa tuntuim rahvaluulekoguja ja tuntud kõnemees, oli üks neist. Ta on üks väheseid, kui mitte ainus, kelle kui koduloolase ja rahvaluulekoguja üleskirjutustest leiame jälgi pärimusena temani jõudnud mälestustest Maavalla varasemast kirjast (ruunidest), kasetohuraamatutest ja ka kirjadega kividest (ruunikividest). Tema kaasvõitleja Mart Jürmann oli kohaliku Udeva vallakohtu esimees ja Koeru põllumeeste seltsi esimees. Need mehed polnud pelgalt mõtlejad, vaid ka tegijad.
Maareformi algatus
Üks esimesi samme, mille Vaali mehed iseseisvuse poole astusid, oli maareformi algatamine. Vaali külas olid talumaad mõisaga liidetud ja Vaali mehed nõudsid nende tagastamist. Kuid mõisnik Georg Otto von Wahl ei olnud nõus, mistõttu otsustasid Vaali mehed ise asja käsile võtta.
31. oktoobril 1905 mõõtsid Hans Anton Schultz ja Mart Jürmann endised talumaad mõisamaast välja. Iga maasaaja pidi allkirjastama 22 punkti sisaldava lepingu, milles olid sätestatud nende kohustused. See polnud lihtsalt maa äravõtmine, vaid mõisale tuli «rendi ehk ostu hind kokkuleppe teel tasuda».
15. novembril asusid Vaali mehed moodustama miilitsarühmi. Igalt liikmelt võeti vandetõotus. Selle tekst on eriti tähelepanuväärne, sest selles sõnastati selgelt Eesti iseseisvuse taotlus.
/nginx/o/2023/09/08/15576623t1h6b70.jpg)
Toome siin kolmanda punkti sellest vandest: «... Tõotame meie, et meie, kui juhtub, et Wabariigi mõte ja püüe üle Eestimaa wälja peaks kuulutatud saama, kohe sõjariistad kätte võtame ja wabadusesõjast osa wõtame oma wähemate wendade eest, oma rahwa riisujatele ja timukatele kätte tasuma saame ja oma sugurahwa wabaduse eest ennem auga surema saame kui wõõra rahwa ikke all häbiga elama saame. Ja kuni wiimase weretilgani iseenese ja oma sugurahwa wabaduse eest wõitlema saame Püha Eesti isade maa wõõra rahwa wäest ära päästmiseks ja auks.»
Neljas punkt lausub: «... tõotame meie oma kõige pühama usu põhjal ja südametunnistuse juures, et meie kõik saladused ja teadused, mis meie seltsis ette juhtuwad tulema, kellegi wõõra kõrwale ei tohi kuulutada ilma sellest enne meie seltsi üldise otsuse ja käsuta, olgu see wõi kõige hirmsama piina all.»
Viies punkt kõlab järgmiselt: «Iga seltsi saladust awaldaja ja äraandja üle mõistawad seltsi liikmed ühel meelel trahwi kuni surmanuhtluseni.» Kuuendas punktis loeme: «Iga seltsiliikme kohus on ennast ausasti ja wiisakalt ülewal pidada inimeste ees kui aus Eesti Wabariigi prii sõjamees.»
/nginx/o/2023/09/08/15576624t1hf46f.jpg)
See vandekiri koosneb 21 punktist, I osa on kirjutatud Hans Anton Schultzi ja II osa Voldemar Jürmanni käekirjaga ning sellel on üheksa allkirja, teiste hulgas Hans Anton Schultzi ja Voldemar Jürmanni omad. Need vandekirjad, nagu ka kõik salajased paberid, vormistati Palsu (ka Palso) talu pööningukambris kui kõige paremini peidetud paigas. Seal peeti samuti koosolekuid, kus arutlusele tulid salaküsimused ning kuhu oli lubatud vaid kitsas ring tegelasi.
Eesti Wabariik
Miilitsarühmade juurde loodi ka naisosakonnad, kes pidid meestele toidu- ja riidevarustust muretsema ja tarbe korral haavatuid abistama.
27. novembril kutsuti Tartus kokku ülemaaline rahvaasemike koosolek, kuhu Vaali küla mehed saatsid Hans Anton Schultzi ja Mart Jürmanni. Kuigi nende vaated olid erinevad, teadsid nad, et nüüd oli aeg ühineda ja võidelda ühise vaenlase vastu.
Kuid Tartu koosolek lõppes vaid kõnedega ega viinud konkreetsete otsusteni. Vaali esindajad, kes olid koosoleku tulemustega rahulolematud, küsisid nõu Gottlieb Astilt ja Hans Pöögelmannilt, kes olid samuti koosolekul käinud. Kuulnud nõuandjatelt, kuidas nemadki koosoleku tulemustes pettusid, ulatasid Vaali mehed neile miilitsarühmade vandetõotuse. Nad ütlesid, et neil on rahvas juba organiseeritud. Tartu mehed ei suutnud uskuda, et Vaali mehed olid juba nii kaugele jõudnud.
Kui Vaali esindajad Tartust tagasi jõudsid, teadsid nad, et kui Tartus või Tallinnas Eesti Wabariiki välja ei kuulutata, tuleb neil seda ise teha.
/nginx/o/2023/09/08/15576619t1h389a.jpg)
Ning just 1. (ukj 14.) detsembril 1905 kuulutati Vaalis välja Eesti Wabariik. Koostati isegi põhiseadus, mis reguleeris vabariigi miilitsaväge, kohut, kooli ja muud olulist. Eesti Wabariigi riigipeaks oli ette nähtud president, kelleks kohe alguses valiti Hans Anton Schultz, kes on seega Eesti esimene president.
Mustsada: draama algus
Juba 19. detsembril kõlasid esimesed püssipaugud. Mustsada oli sekkunud vabariigi rajajate tegemistesse. Mis see Mustsada tegelikult oli, kellest see koosnes ja kuidas tegutses, seda selgitab moonaka Jüri Eveli jutt, kes isegi oli mobiliseeritud Mustsaja liikmeks:
«Õhtul kogunud ümbruskonna mõisadest nagu Arukülast, Müüslerist, Preedist mõisnikke, walitsejaid, metsasaksu ja ööwahte kokku, kõik hobuste ja püssidega. Ka temal lastud hobune ree ette rakendada, antud püss kätte ja weel paar meest püssidega reele ning kästud kaasa sõita Waali ja Päinurme mõisa, kuna need mõisad olewat hädaohus. Jõutud õhtu hilja Waali mõisa, kus kinni peetud ja mõisa sisse mindud. Waali mõisa walitseja J. Riinel toonud meestele õige kanget wiina ja jootnud nii palju kui keegi wõtta suutnud.
Waalist sõidetud edasi Päinurme mõisa, kus neid mõisawalitseja E. Kargaja suure lahkusega wastu wõtnud. Neile kantud ette toitusid, antud jällegi kanget napsu nõnda palju kui keegi aga wõtta suutnud. Waalilt Päinurme sõites olewat Palso talust möödudes woorilt talu peale lastud. Kui Päinurme mõisas juba küllalt söödud ja joodud ning isegi tantsitud, sest mängitud klawerit ja mehed löönud tantsu, siis kästud uuesti tagasisõidule asuda. Enne mõisa hoowist wäljasõitu kästud kõigil püssid laadida, kuna ees seiswat suur laskmine, sest Palso talu tulla puruks lasta. Ka keelatud wäljas wastastikune nimede nimetamine ära, et wõõrad teada ei saaks kes sõidawad.
Peale püsside olewat neil ühe ree peal kaasas olnud ka üks suurtükk, mille olewat walmistanud Koeru lukusepp Müller mingist wanast suurtükist, mis toodud Aruküla mõisast. Kas sellest suurtükist ka lastud, seda tema öelda ei teadnud, kuid püssidest olewat iga mees lasknud nõnda palju kui saanud, eriti Palso talu kohal. Sellest suurest püssilaskmisest olewat tema hobune peruks läinud ja lõhkuma hakanud ning teistest lahku teelt kõrwale jooksnud. Kuna ta ise purjus olnud, siis ei ole mõistnud enam teistele järgi sõita ja nii saadi ta hommiku Waali küla wahelt hobusega kätte.»
/nginx/o/2023/09/08/15576631t1hde1d.jpg)
See kõik oli üksnes ettevalmistus. Peagi saabus Koerusse karistussalk ning siis algas verine draama.
Vaali küla meeste unistused ja püüdlused said karmi tõelisusega kokku jõulukuu 22. päeval, kui mereväelastest koosnev karistussalk, mida juhtis mitšman Izmailov, Koerusse saabus. Jõululaupäeva varahommikul arreteeriti Hans Anton Schultz ja seejärel suundusid karistajad Palsu talu juurde. Seal algas tulistamine ja vastupanu oli lootusetu. Mart Jürmann, tema pojad August ja Voldemar ning Johan Stamm andsid alla.
Tulistamise käigus langes Madis Reesev (snd 1858). Hans Anton Schultz (snd 1866), Mart Jürmann (snd 1856), Voldemar Jürmann (snd 1882) ning mölder Johan Stamm (snd 1870) viidi samal päeval, jõululaupäeval, mahalaskmisele. Riigivaenlaste mõnitav hukkamine jõululaupäeval oli Moskoovias ja tsaristlikul Venemaal tavaline praktika.
Noore Jürmanni elu säästeti
August Jürmann pidi samuti hukatama, kuid talle kui alaealisele halastati. Hiljem sai temast Eesti Vabariigi siseminister ja riigikogu liige (aastast 1937 kandis nime August Jürima, suri 1942 Nõukogude vangis). Tõnis Uuring (snd 1857), Rõhu kooli õpetaja, kelle õhutusel keeldusid nekrutid tsaristlikku sõjaväeteenistusse minemast, mõrvati vana-aastaõhtul 1905.
/nginx/o/2023/09/08/15576618t1hdc8f.jpg)
29. septembril 1935 püstitati Koerus Vaali ohvrite mälestuseks monument tekstiga: «A. 1905 Eesti Vabariigi asutamise mõtte eest Koerus langenuile». Kuid nende tähtsust Eesti iseseisvumises ei tahetud tollal tunnustada. Näiteks Eduard Laaman mainis oma raamatus «Eesti iseseisvuse sünd» (1936) 1905. aasta Eesti Wabariiki üleolevalt vaid kui «1905. a. jõulu aegu karistussalgad Koeru pool ühe nõrga aruga rätsepa maha lasid». Kuid maamehed olid teinud rohkem, kui keegi arvas. Nende unistused iseseisvast Eestist jäid elama, ja hiljem, 11. novembril 1918, saavutasime me iseseisvuse, mis kestis de facto 22 aastat.
Vaali küla mehed, kelle eesotsas olid Hans Anton Schultz, Mart Jürmann, Voldemar Jürmann, Johan Stamm, Madis Reesev, Tõnis Uuring ning August Jürima, näitasid meile, et unistada suurelt ja seista oma veendumuste eest on väärtus, mille nimel tasub võidelda. Nende julgus ja pühendumus ei ole unustatud ning nende panus Eesti iseseisvusse on igavene.
Vaali vabariigi ja teiste 1905. aasta Eesti vabariikide ideaalid olid suures osas samad, millele rajati hiljem meie iseseisev riik
:format(webp)/nginx/o/2023/09/08/15576628t1hdd8d.jpg)
Mart Kuldkepp, ajaloolane:
1905. aasta Vene revolutsiooni ajal Eesti valdades välja kuulutatud «vabariikide» teemat on kõige põhjalikumalt uurinud ajaloolane Toomas Karjahärm, kelle sulest on 2012. aastal ajakirjas Acta Historica Tallinnensia ilmunud vastavateemaline teadusartikkel. Aasta hiljem ilmus selle põhjal omakorda peatükk raamatus «1905. aasta Eestis: massiliikumine ja vägivald maal» (Argo, 2013). Õieti piisabki siinkohal Karjahärmi seisukohtade refereerimisest, sest minu teada pole keegi teine seda küsimust edasi uurinud ega tema järeldusi sisuliselt revideerinud.
Vahest kõige tähtsam on mõista, mida sõna «vabariik» tolleaegses eesti keeles tähendas: nimelt vabadust tsaari isevalitsuslikust võimust ja selle asendamist rahvavõimuga. Selles mõttes oli see sõna lähedane mõistele «demokraatia» ning Venemaal «demokraatliku vabariigi» kehtestamist nõuti mõlema tolleaegse Eesti peamise vasakpoolse poliitilise jõu, nii sotsiaaldemokraatide-tsentralistide (ehk Vene Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei) kui ka sotsiaaldemokraatide-föderalistide (Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühendus) programmides. Selge sõnaga nõuti vabariiki ka 1905. aasta novembri lõpus Tartus peetud radikaalse nn Aulakoosoleku otsustes.
Teised poliitilised jõud, nagu näiteks Vene liberaalid (kadetid), läksid tulevase Vene riigikorra küsimusest pigem mööda, jättes selle kindlaks määramise millalgi tulevikus kokku kutsutava Asutava Kogu hooleks, või nägid Venemaa tulevikku pigem konstitutsioonilise monarhiana. «Rahvaliku/demokraatliku vabariigi» vastu olid resoluutselt ka tollased Eesti liberaalid ehk Jaan Tõnissoni juhitav Eesti Rahvameelne Eduerakond, kes arvasid, et Venemaa pole vabariiklikuks riigikorraks lihtsalt valmis ning katse seda kehtestada tooks kaasa kodusõja, milles võiks sattuda ohtu eesti rahva säilimine.
Revolutsiooniaastal rahva enda seas peetud koosolekutel räägiti vabariigist pigem vähe, kuid radikaalsemates sõnavõttudes tuli seda siiski ette. Karjahärmi teada nõuti 20. novembril vabariigi kehtestamist Karula vallas, veidi hiljem rääkis Vao valla talupoeg Abram Piilberg vabariigist ja Venemaast lahkulöömisest Koeru kihelkonnas ning 11. detsembril lauldi «Marseljeesi» ja nõuti vabariiki Raadi vallas. Salla vallas oli aga juba 1905. aasta jaanuaris levitatud lendlehte, milles kutsuti üles relvastatud võitlusele vabariigi kehtestamise eest.
Seda, mida soovitud vabariik pidanuks territoriaalses mõttes tähendama, on tagantjärele raske kindlaks teha ning vaevalt teadsid seda eriti täpselt ka asjaosalised ise. Revolutsiooni vastaste jaoks oli aga muidugi põhimõtteline vahe, kas jutt käis uuest riigikorrast Vene riigi sees või kuidagi sellest eraldiseisvalt. Viimane tõlgendus oli neile seejuures kindlasti meelepärasem, kuna avas magusa võimaluse süüdistada eestlasi separatismis.
Ilmselt teadlikust pahatahtlikkusest levitasid Vene ametivõimud ja baltisakslased 1905. aastal isegi sellist libauudist, nagu oleks kogu Balti krai iseseisvaks kuulutatud ja seetõttu tuleks sinna väed sisse tuua, et maad sõjaga tagasi võita. Sagedamini püüti separatismi ilmingutena serveerida aga uute vallavalitsuste või kohalike komiteede ja komisjonide valimisi. Nii läksid käibele teated Velise vabariigist Puhja kihelkonnas, Kavilda vallas välja kuulutatud vabariikidest ja isegi Abruka saare vabariigist, kusjuures see nimekiri pole lõplik. Eesti presidendiks tituleeriti tsaari- ja mõisameelsetes ajalehtedes nii aulakoosoleku juhatajat Jaan Teemanti kui Vaali tegelast Hans Anton Schultzi. Viimast nimetati mõnes saksakeelses allikas isegi Eestimaa kuningaks.
Udeva vallas Vaalis välja kuulutatud vabariik ongi omasuguste seas kõige kuulsam juhtum ja kooliõpetaja Ivan (Jaan) Pauluse välja kuulutatud Velise vabariigi kõrval vist ainuke, mida on vabariigiks nimetanud ka eestlased ise. Siiski, nagu Karjahärm on osutanud, kuulub «vabariigi» mõiste kasutamine ka sel juhul eeskätt punasel aastal levinud metafooride ja lööksõnade valdkonda, mis väljendasid küll demokraatliku rahvavõimu ja iseotsustamise ideaali, kuid mille täpne sisu jäi üsna segaseks ning tähendus kokkuvõttes tagasihoidlikuks.
Samal ajal, kui Schultz ja Jürmannid tegid ettevalmistusi mõisamaade talupoegadele jaotamiseks ja koostasid põhiseaduslikku projekti, jäi tegevusse ka vana vallavalitsus ning on ebaselge, kuivõrd suur toetus oli «vabariiklastel» isegi kohaliku rahva seas. Iseseisva Eesti riikluseni oli sealt käia veel pikk tee, isegi kui ideaalid, millel see rajanes, olid kokkuvõttes ju needsamad.
Muide, 1905.–1906. aastal sündis «talurahva vabariike» ka mujal Vene impeeriumis. Neist kõige suurem ja muljet avaldavam oli umbes tuhandet talu hõlmanud Markovo vabariik (Марковская республика) Moskva kubermangu Volokolamski rajoonis. Seal kehtis tolstoilikele põhimõtetele rajatud «vabariiklik võim» peaaegu terve aasta. Separatismi püüti tsaarivõimude poolt inkrimineerida aga ikka ja peamiselt just vähemusrahvastele.