LAURI VAHTRE ⟩ Eesti riik on umbe jooksmas

Nagu teame, on bürokraatial omadus tekitada uut bürokraatiat ning uusi dokumente. Foto: Lea Teedema

Aga kui võib nõuda, siis tingimata mõni turakas nõuabki.

Kellele ja milleks me seda riiki teeme? Endale kasutamiseks või mingitele ülemustele ettenäitamiseks?

Jampsiga tuleb võidelda teadlikult ja plaanipäraselt nagu umbrohuga, pidamata seda eksikombel elurikkuseks.

Kunagi nii kolmkümmend aastat tagasi võisid nii seaduseelnõud, laenutaotlused kui koalitsioonilepingud olla lühidad kritseldused ruudulisel paberil. Metsavargale ei kutsutud mupot ega kapot, vaid anti tappa. Tulumaksumäära võis muuta kahe mehe kohtumine koridoris: «Kuule, paneks õige 26 protsenti, praegu ei vea muud moodi välja?» – «Tont temaga, paneme.» Tehti koguni põhiseadust: «Kas kirjutame nii?» – «Ei, naa on parem.» – «Ennäe, on jah.»

Mitte, et ma seda kõike tingimata sellisel kujul tagasi tahaks. Ruudulisel paberil õiget pangandust ikkagi ei tee ja see sai mõne pankrotiga ka tõestatud. Kuid kanaleid, kust pääses läbi terve mõistus, otstarbekus ja kiire asjaajamine, oli tänasega võrreldes otsatult palju. Ja põhiseadus tuli täiesti talutav.