Katrin Laur ⟩ Vene keel filmifestivalil vihastab ja paneb nördima

Kirjanik ja filmirežissöör Katrin Laur. Foto: Rene Suurkaev

• Vene keele pruukimisele ei eelnenud mingeid selgitusi.
• Kus on vene keel ja õigeusu kirik, seal on Venemaa.

Miks kostitasid Aasia filmikultuuri festivali korraldajad külastajaid ilma ühegi selgituseta venekeelse loenguga, imestab kirjanik ja režissöör Katrin Laur.

Kinos Artis on 17. Aasia filmikultuuri festival. Kui ma sellest lugesin, olin väga rõõmus, et festivalil nelja Yasujiro Ozu filmi näidatakse, 35 mm koopialt. Esimesele filmile ma kahjuks ei jõudnud, olin aga kinos teisipäeval, 5. septembril, et vaadata «Tokyo lugu». Ozu on mu lemmikrežissööre, olen ta filme tihti filmitudengitega vaadanud ja arutanud.

Saal läks pimedaks ja ekraanile ilmus noormees, kes andis teada, mis ta nimi on ja et ta on filmiteadlane Kõrgõzstanist. Vene keeles. Ilma selgituseta, miks ta meiega vene keelt räägib. Ilmselt oli tema jaoks iseenesestmõistetav, et vaataja kuulub koos temaga venekeelsesse kultuuriruumi. Järgnes venekeelne lühem loeng Ozust. Loengu sisu oli täiesti korrektne.

Filmiteadlane rääkis vene keelt nii, et võis arvata, et see on ta esimene keel ja hariduskeel. Oletan, et ta on õppinud samas ülikoolis, kus omal ajal minagi, Moskva Kinematograafia Instituudis. Jutu sees nimetas filmiteadlane ingliskeelseid väljaandeid ja autoreid, häälduse järgi tegin järelduse, et ta peab ka inglise keelt oskama.

Loomulikult, jutu all olid eestikeelsed subtiitrid. Rääkides subtiitritest – ma tean Eestis inimesi, kes kinos ei käi, sest filmide all on vene- ja eestikeelsed subtiitrid. Ka minul on seda raske alla neelata. Miks ma pean?

Küsimus on, miks otsustasid festivali korraldajad kostitada publikult venekeelse loenguga. Miks ei võinud sedasama meest paluda rääkida oma juttu inglise, jaapani, kasvõi kirgiisi keeles? Subtiitrid all? Kui see filmiteadlane ei olnud nõus muus keeles kui vene keeles rääkima, siis oleks leidnud kellegi teise – soovitatavalt jaapanlasse. Ozu nimi ja tema filmid on filmiarmastajate hulgas maailmakuulsad. Mis seos on Kõrgõzstanil Jaapani filmiga?

Sealse keeleolukorra kohta ei tea ma täpsemat öelda, tean aga hästi olukord naaberriigis Kasahstanis. Mu hea sõber, kasahhi režissöör, käis selgi suvel meil Eestis külas.

Kui jutt juba vene keelele läks, siis vaidlen juhust kasutades vastu Aimar Ventselile, kes kirjutas hiljuti ERRi portaalis, et vene keelt ei tohiks fetišeerida. Et see justkui ei kuuluvat ainult venelastele, ei tee veel kellestki venelast ja et tema kolleegidega Kasahstanist tuleb ka vene keelt rääkida. Miks küll? Kas nad inglise keelt ei oska? Raske uskuda, tegemist saab vaevalt olla vanade inimestega, kes võisid nõukogude ajal tõesti halvasti võõrkeeli osata.

Minu ülikooliaegne sõber, loomulikult venekeelne inimene ja mitte enam noor, kes on kogu oma tööelu vältel pidanud suhteid laia maailmaga, räägib väga hästi prantsuse keelt ja hästi inglise keelt. Eestis olles neelaks ta enne keele alla, kui et räägiks vene keelt. Omavahel räägime me muidugi vene keelt, see on meie vana suhtluskeelt, tudengiajast peale.

Eesti keskmine ja vanem põlvkond teab, peab mäletama nõukogude venestamispoliitikat.

Eesti keskmine ja vanem põlvkond teab, peab mäletama nõukogude venestamispoliitikat. Ajaloolased teavad, loodan, et seda õpetatakse ka koolis, tsaariaegset – kuni Eesti Vabariigi alguseni – venestamist koolides. Nõukogude Liidust rääkides – tšetšeenid venestati ilma mingi alternatiivita, neil lihtsalt ei olnud omakeelset haridust. Koolis jälgiti, et õpilased ka omavahel emakeelt ei räägiks. Kuidas seal praegu olema peaks? Ma ei tea, minu sõbrad on emigratsioonis.

Kasahstanis, jutt on linnadest, ei oska veel paljud keskmise ja vanema põlvkonna inimesed kasahhi keelt. Neil küll nime järgi olid kasahhikeelsed koolid ja lasteaiad olemas, aga neid oli nii vähe, et enamik ei saanud oma last sinna panna. Kuid nooremates põlvkondades toimus ja jätkub kasahhi keele taassünd.

See toob endaga loomulikult kaasa ka selle, et venekeelsed kasahhid häbenevad oma kasahhi keele mitteoskamist. Paljud, võibolla enamik pole julgenud vanema inimesena emakeelt õppima hakata. Minu sõber, kes tegi mõne aasta eest mängufilmi «Kasahhi keele tunnid», imetleb oma emakeelt, kuid ei oska ega julge seda rääkida. Aga noored oskavad ja räägivad ning keelekasutus üha levib.

Kasahhi keele juurest saab teha loogilise kõrvalepõike Ukrainasse. Paljud nendest, kes nõukogude ajal koolis sunniviisiliselt vene keeles õppisid, ei ole ju venelased. Aga ukraina keelt ei valda, ehk ainult köögikeelena. Mujal maailmas aetakse keele järgi kaardi peal piiri ja usutakse kergemini Putini juttu sellest, et tegemist on vene aladega. Neile, kes aru saada tahavad ja aru saama peavad, veel üks õppetund selle kohta, mis on alati, igal ajal Venemaa siht olnud. Kus on vene keel ja õigeusu kirik, seal on Venemaa.

Miks 17. Aasia filmikultuuri festivali külastaja sellise diskursuse keskele visati, seda ma ei mõista. Mina isiklikult olin lausa vihane. Enamik saalis olijaist vene keelt ilmselt ei osanud, nad lugesid subtiitreid. Vene keel ei ole ju sanktsioonide all, nagu ka kaubavahetus Venemaaga, nagu viimaste päevade poliitikasündmused meile näidanud on.