JUHTKIRI ⟩ Kõlvarti luukered ei mahu Stenbocki maja kappidesse ära

Päeva karikatuur 07.09.2023 Foto: Urmas Nemvalts

• Mihhail Kõlvart valis 2010. aastal teadlikult poole ja see ei olnud Eesti pool.
• Nii nagu Kaja Kallas, teeb ka Mihhail Kõlvart vassimisega asja ainult hullemaks.
• Ei saa unustada, et Eesti suurimate erakondade juhid on potentsiaalsed peaministrid.

Keskerakonna esimeheks kandideeriv Mihhail Kõlvart on osalenud Putini Venemaa noorte propagandalaagris ning koos äärmusrühmitusega Öine Vahtkond korraldanud proteste selle nimel, et säilitada Eestis Vene koolisüsteem. Temast on korduvalt kirjutanud kaitsepolitseiameti aastaraamat.

Vastates ajakirjaniku küsimustele 2010. aastal toimunud Seligeri propagandalaagri kohta, Kõlvart pehmelt öeldes vassib. Ta ütleb, et osales hoopis teises laagris, kus «ei olnud üldsegi mingit propagandat või sarnast tegevust». Ta ei mäleta ka üleelusuuruseid Putini pilte, mis on toonasest laagripaigast üles võetud.

Tõsi on see, et 2010. aasta Seligeri laagrit ei korraldanud formaalselt kurikuulus Putin-juugend Naši, kes oli varemalt käinud Eesti saatkonda Moskvas kividega loopimas, vaid seda tegi riiklik Rosmolodjož. Kuid see ei muuda vähimalgi määral asja sisu. Seligeri laagrid on kogu aeg olnud Kremli propaganda tööriist.

Kui siin üldse saab mingeid vabandusi olla – aga kõrge poliitiku jaoks neid ilmselt ei leidu –, siis vahest vaid see, et 2010. aastal ei pruukinud iga verinoor osaleja läbi näha, milliste sõjakuritegudeni Vene propaganda kultiveeritud fašism tosin aastat hiljem Ukrainas viib. Mihhail Kõlvart polnud siiski tollal poisike, ta oli 32-aastane.

Kui Keskerakonna etteotsa tõuseb Kõlvart, muutub peaministrimaterjali põud juba ikalduseks.

2007. aasta nn pronksiöö mäss toimus kolm aastat varem ning Vene propaganda Eesti-vastane tegevus oli kõigile näha. Kõlvart valis siis teadlikult poole ja see ei olnud Eesti pool. Kinnitus, et «mina juba praegu olen Eesti riigile lojaalne», ja Kaitseliidu mundris Keskerakonna suvepäevadele ilmumine ei tee toonaseid tegusid olematuks.

Mis aga puutub vassimisse, et enam ei mäleta või see oli hoopis midagi muud, siis on meil kuhjaga näiteid, et see teeb poliitiku olukorra üksnes hullemaks. Ka peaminister Kaja Kallase skandaali ümber on mitu kihti, millest kõige toksilisem on see, kui poliitik ei räägi asjast, vaid vassib.

Kõige selle juures ei saa me unustada, et Eesti suurimate erakondade juhid on potentsiaalsed peaministrid – riigi tegevjuhid ning kõige olulisemad esindusisikud.

Sellelt seisukohalt asju vaagides seisame silmitsi ilmse peaministrimaterjali põuaga. Reformierakonnaga on, nagu on – see tähendab, halvasti. EKRE praegused juhid on Vene-Ukraina sõja kohta korduvalt väljendanud seisukohti, mis ei vasta Eesti väärtushinnangutele ja julgeolekuhuvidele. Kui Keskerakonna etteotsa tõuseb Kõlvart, muutub peaministrimaterjali põud juba ikalduseks.

Väiksema toetusega erakondadest pole siin väga põhjust rääkida, sest küsitluste järgi pole näha, et nad niipea peaministritoolini küündida võiksid.

Kõlvarti kandideerimisel Keskerakonna esimeheks on aga mängus palju enam kui ühe erakonna saatus. Tema luukered lihtsalt ei mahuks Stenbocki maja kappidesse ära.

Jääb veel võimalus, et läheb nõnda, nagu Edgar Savisaare ajal pikka aega oli – valitsusse Keskerakonda ei võeta, aga Tallinn on nende päralt. Eesti poliitikale tervikuna selline hangumine muidugi hea ei ole.