/nginx/o/2023/06/16/15393970t1hbd32.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/02/12/15135742t1h52f9.jpg)
- Hoidjatel ja uuendajatel on oma mätta otsast vaadates õigus.
- Tegelik arutelu puudutab perekonna institutsiooni olemust ja selle tulevikku.
- Osapoolte leppimine on võimalik, kuid selleks tuleb kompromisse teha.
Lahendus abielu küsimuse patiseisu lõpetamiseks võiks olla arvatavasti kooselu- või paarkonna seadus – läbimõelduna ja toimivana koos vajalike nn rakendusaktidega, kirjutab konsultant Orm Tammepuu.
Perekonnaseadus läheb muutmisele ja kümned teised seadused selle tuules, nii on valitsuserakondade juhid koalitsioonileppes otsustanud. Riigikogu küll tõrgub kummitempli rolli täitmast, aga eks see olnud ka ette teada, ja rohi samuti – usaldushääletusega surutakse asjad ikka läbi. Teerulli peatada ei saa. Arvamust avaldada võib ikka, kuni see ära keelatud ei ole.
Kuigi abieluinstitutsiooni muutmise on võimulolijad otsustanud, käib arutelu ikka edasi. Aga see debatt on kentsakas selle poolest, et kasutades samu sõnu nagu «abielu» ja «perekond», räägitakse kardinaalselt erinevatest asjadest. Nagu öelda tavatsetakse – aiast ja aiaaugust. Sestap on mõlemal poolel, nii samasooliste abielu seadustajatel kui ka selle vastustajatel tuline õigus oma mätta otsast vaadates ja samas täiesti võimatu mõista oponente.
Ega seda püütagi teha, pigem on väitlus läinud kätte teisele poolele ärapanemiseks ja oma tõe kompromissituks pealesurumiseks, lastes käiku ka valed ja vassimised ning halvustades teisiti mõtlejaid. Puhkenud on verbaalne kultuurisõda. Või ususõda. Aga mille pärast sõditakse?
Soovimata kasutada võõrsõnu liberaalid ja konservatiivid, tähistan järgnevalt osapooli terminitega «uuendajad» ja «hoidjad».
Uuendajate vaade
Abielu tähendab kahe inimese paarisuhte riiklikku tunnustamist. Sellel ei pea olema seost seksiga, lastega ja perekonnaga. Üldiselt on tegemist hääbuva rudimendiga 17. sajandist või kuskilt veel ammusemast ajast. Praegusel ajal abielusid küll sõlmitakse, aga enamik ka lahutatakse, samuti sünnib enamik lapsi väljaspool abielusid. Et abielu on kahe inimese omavaheline juriidiline akt, millega reguleeritakse vastastikuseid õigusi ja kohustusi, siis pole loomulikult mingit vahet, kas abielluvad samasoolised või erisoolised isikud, seda enam, et kogu see sugude värk on ka üks oma aja ära elanud sotsiaalne konstruktsioon.
Mõlemal poolel, nii samasooliste abielu seadustajatel kui ka selle vastustajatel on tuline õigus oma mätta otsast vaadates ja samas täiesti võimatu mõista oponente.
Et praegu samasoolistel siiski abielluda ei lubata, on räige diskrimineerimine ja inimõiguste rikkumine. Seega tuleb samasoolistele abiellumise võimaldamine seadustada nii kiiresti kui võimalik. Tegemist on ju vaid paari sõna muutmises perekonnaseaduses, mis ei võta kelleltki midagi ära, aga teeb heameelt LGBT+ kogukonnale ja seeläbi kasvab terve ühiskonna õnnetunne. Kogu maailm sammub selles suunas, juba üle 30 riigi on samasooliste abielu seadustanud. Arusaamatutel põhjustel seisavad hoidjad aga progressile vastu, eks nad ole tagurlased, homofoobid, putinistid, keskaegsed jne. Kuna abielu ja laste saamine ei ole omavahel otseselt seotud, siis ei ole tõsiselt võetavad argumendid, nagu võiks samasooliste abielud mingilgi moel mõjutada eesti rahva iivet, kultuuri ja tulevikku.
Perekond on hoopis iseasi. Tänapäevast ühiskonda iseloomustab peremudelite paljusus ja need on kõik võrdselt head ja väärtuslikud. Abielus ja mitte abielus paaridega perekonnad, sama- ja erisooliste vanematega pered, lastega ja lasteta pered, ühe vanemaga ja paljude vanematega perekonnad, segapered, kärgpered. Perekond tähendab seega inimesi, kes peavad ennast perekonnaks. Patriarhaalsed perekonna atribuudid, nagu ühine perekonnanimi, eluase ja leib kapis, pole enam ammugi olulised, tänapäeval ruulivad armastus ja vabadus.
Hoidjate vaade
Perekond on ajalooliselt kõige fundamentaalsem sotsiaalne institutsioon ja viimased aastasajad, kui mitte tuhanded, on olnud perekonna moodustumise peamiseks aluseks abielu sõlmimine, millega võeti kohustused nii teineteise kui järglaste ees. Lisaks on kristlikus traditsioonis, kuhu me ju kuulume, abielu püha sakrament, Jumala käsk ja kingitus.
Ehkki «abielul» ja «perekonnal» puuduvad legaaldefinitsioonid, võib nii põhiseaduse § 27st «Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all» kui ka pereseaduse arvukatest paragrahvidest järeldada, et perekond tähendab esmajoones laste sündimiseks ja kasvatamiseks loodavat keskkonda ja millegipärast algab perekonnaseadus § 1 (1) just abiellumisega. Ja vastupidi – kui abielust ja perekonnast lahutada lapsed, muutub nii põhiseaduse § 27 kui suur osa pereseadusest täiesti mõttetuks.
On tõsi, et nn traditsiooniline perekond, mille tuumaks on abielu sõlminud mees ja naine ning mis koosneb lisaks neile lähisugulastest, on saanud XX sajandil kõvasti kannatada. Sellel on põhjused ja tagajärjed, millest võib-olla alles palju põlvkondi hiljem aru saame, aga see ei ole piisav argument abielu mõiste ümberdefineerimiseks. Pole tõsi, et samasooliste abielu seadustamine muudaks vaid paari sõna perekonnaseaduses. Esiteks, muutmisele läheb eelnõu järgi 82 seadust, teiseks tühistub abielu mõiste järglastele orienteeritud perekonna alusena. Ehkki see võib heameelt valmistada väiksele LGBT+ kogukonnale ja nende sõpradele, traumeerib ühiskonna alustalade riiklik lõhkumine palju suuremat hulka traditsioonilist perekonda austavaid inimesi, tekitades frustratsiooni ja ka vaenu nende suhtes, kes abielu ja perekonna mõisteid muuta tahavad.
Kompromissilootust vist pole?
Niisiis, ühel pool on isikud, kes on enda jaoks abielu ja perekonna uuenduslikult defineerinud ja täieliku iseenesestmõistetavusega soovivad, et «vananenud» seadused nende tõekspidamisi mööda ümber tehtaks. Teisel pool on isikud, kes apelleerivad traditsioonidele ja religioonile ning soovivad, et senist abielu ja perekonna käsitlust seadusandlikult prügikasti ei visataks. Vastasseis on ühiskonna selgelt lõhestanud.
Inimeseks olemise mõõdupuuks on saanud justkui paiknemine homofoobia-homofiilia teljel, samas kui arutelu tegelik sisu on hoopis perekonna institutsiooni olemuses ja tulevikus.
Pole vist imestada, et uuendajad on pigem nooremad inimesed, kellest üha kasvav hulk pärineb ise mittetraditsioonilistest perekondadest, nii et ega nad saagi päriselt aru saada, mida need hoidjad taga nutavad. Hoidjad on pigem vanemaealised, kel argumendiks elukogemus, loodusseadused ja tavad. Kuhu perekonna institutsionaalsed muutused lõpuks viivad, selgub paraku alles aastate pärast. Praegu jääb nii uuendajatele kui hoidjatele usk oma vaadete õigsusesse ja rusikas taskusse.
Inimeseks olemise mõõdupuuks on saanud justkui paiknemine homofoobia-homofiilia teljel, samas kui arutelu tegelik sisu on hoopis perekonna institutsiooni olemuses ja tulevikus.
Kas selles sõjas on võimalik vastaspoolt täielikult purustada – ära hävitada, ümber kasvatada, vaikima sundida? On, aga sellist riiki me vist ei tahaks. Seega võivad mõne aja pärast jälle ka hoidjad võimule saada. Ja kui praegune valitsus loob pretsedendi äsja konsensuslikult vastu võetud perehüvitiste seaduse äramuutmisega, siis järgmine valitsus võib vabalt halba eeskuju järgida ning ka hetkel menetluses olevad perekonnaseaduse muudatused tagasi pöörata. Oleks ikka tobe karussell küll.
Lahendus patiseisu lõpetamiseks võiks olla arvatavasti kooselu- või paarkonna seadus – läbimõelduna ja toimivana koos vajalike nn rakendusaktidega. Hoidjatele jääks abielu senine tähendus ja uuendajad, olgu homod või heterod, saaks oma paarisuhetele riiklikku tunnustust nõutada. Kas poleks mõistlik teerull korraks tee äärde tõmmata, üksteist mõista püüda ja otsida kompromissi, mis õigekeelsuse sõnaraamatu järgi tähendab vastastikuse järeleandmise teel saavutatud kokkulepet?