Mart Kadastik

FOTO: Toomas Huik

Järgneva tekstiga püüan tähelepanu juhtida mujale. Kes ei taha mujale kaasa tulla, võib loo lugemist järgmiselt veerult alustada. Seal tulen Eestisse tagasi.


Aga kõigepealt Poola.

Pärast valimisvõitu 2011 oktoobris algas peaminister Donald Tuski teine ametiaeg. Mõne kuuga kahekordistus inimeste hulk (praegu 70 protsenti), kes ei ole parempoolse valitsusega rahul.

Jaanuaris tekitas arstide ja apteekrite üldstreik kaose tervishoiusüsteemis. Veebruaris sattusid valitsusasutused ACTA-vastaste küberrünnakute alla. Lepingu juba allkirjastanud Poola peaminister teatas algul enesekindlalt, et ei allu šantaažile, kuid oli peatselt sunnitud külmutama ACTA ratifitseerimise.

Taani.

Parlamendi valimine 2011 septembris tõi võimule sotsiaaldemokraadid. Valijad olid väsinud kümme aastat valitsenud kesk-paremblokist. Nüüd, kuus kuud hiljem, on sotsiaaldemokraatide toetus madalaim nende ajaloos (18 protsenti), võimu kaotanud liberaalne Venstre aga populaarsem kui eales varem (35 protsenti).

Mis juhtus Taani uue valitsusega? Pärast portfelli saamist tabas üht ministrit seksuaalse ahistamise, teist omal ajal KGB-lt raha vastuvõtmise süüdistus. Valimiste eel lubasid vasakpoolsed alandada ühistranspordi hinda 40 protsenti. Valitsusvastutuse üle võtnud, loobusid sotsiaaldemokraadid sellest populistlikust ideest.

Ei vanad näod Poolas ega uued Taanis pole veel jõudnud tõeliselt valuliste otsusteni (pensionireform). Ometi valitsuste reiting langeb. Enamik istuvaid valitsusi ­Euroopas seisab ärevusest püsti. Näiteks Leedu peaminister Andrius Kubilius ei meeldi rohkem kui 80 protsendile leedulastest. Nii juba kolm aastat järjest, mille jooksul Kubilius on päris edukalt valitsust juhtinud.

Taanlased ootasid muudatusi, aga nüüd ei oska nad enam parem- ja vasakpoolsetel vahetki teha. Nõutud on ka poliitikud: milliseid muudatusi inimesed õigupoolest tahavad? Surve valitsustele muutub aina irratsionaalsemaks.

Hollandi professori Frank Ankersmiti arvates on lääne demokraatia hädaks see, et riik ja kodanikud ei suuda üheskoos lahti harutada faktide, statistika, majandus- ja teadusandmete sasipundart. Riik teab, kodanikud tunnevad. Ja elavad teineteisest mööda. Ankersmiti järgi võib ainult sobiv poliitiline stiil kindlustada vastastikuse tunnustamise.

Poliitiline stiil ei tähenda niivõrd kleidi- ega lipsuvalikut (mida ei tohi ka alahinnata), vaid oma sõnumite edastamise võimet ja viisi. Taani peaminister Helle Thorning-Schmidt peab elegantset väljanägemist väga oluliseks, kuid see on pigem probleem. Taanlased ootasid peaministrilt enese eksponeerimise asemel konkreetset juttu. Ja pettusid.

Õige stiil on kaalukaim poliitiline kapital, leiab Inglise politoloog John Street. Stiilipunktideta jääb poliitik võiduta nagu iluuisutaja, kes pärast võimsa Axeli sooritamist ei viitsi kätega linnutiivalisi sirutusi teha. Neid peaks tingimata tegema, sest kohtunikud (loe: valijad) tahavad kõrgete hüpete vahel näha ka plastilisust.

Graatsia ei ole Eesti praeguse valitsuse trump. Vastupidi, maskuliinne tugevus on osutunud Andrus Ansipi valitsuse nõrkuseks. Teisalt oleks hale vaadata võimu etteastet, mis seisneks üksnes artistlikus liuglemises ühest väljakuotsast teise.

Tõsipoliitikud ei ole ilmselt mõelnud sellele, et õige demokraatia koosnebki justkui lapsikutest mängudest ja konventsionaalsetest rituaalidest. Demokraatia stiil on olemuselt koomiline, tõdevad James Combs ja Dan Nimmo oma raamatus «Demokraatia komöödia». Autorid väidavad ka, et hea, vastutustundlik kodanik – demokraatia alus – on müüt.

Juba Aristophanes pilas oma komöödiates demokraatia nõrkusi. Tõeline oht saabub siis, kui poliitik hakkab iseennast ja oma ideid traagilise tõsidusega võtma. Demokraatia ei hoia ära halbu otsuseid. Joseph ­Schumpeteri sõnadega: «Demokraatia on üksnes instrument otsustele jõudmiseks ega ütle midagi otsuste endi kohta.» Teisisõnu tähendab demokraatia paljuski ainult stiili, kuidas otsuseid langetatakse.

Aeg ja kohalikud kombed määravad poliitika stiili. See, mis sobis eile, täna enam ei kõlba. Ei midagi traagilist. Stiili tuleb pidevalt täiustada, sest just stiil – märksa harvem otsuste sisu – loob poliitiku kuvandi. Otsused ja lubadused unustatakse, kuvand püsib.

Kuvand on poliitikas kõik, ütlevad PR-inimesed. Tõsi, kuvand ei ole kunagi absoluutne. Ühte ja sama poliitikut võidakse pidada ülbeks, tahtejõuliseks, asjalikuks, põhimõttelagedaks. Tõde on hindaja silmis.

Nendes poliitilistes kultuurides, kus valitseb kuvandikultus, on väitlus ideede üle tagaplaanile tõrjutud. Avalikku ruumi täidavad personaliseeritud, emotsionaalsed vastasseisud; analüüsi asendavad äärmuseni lihtsustatud kiirarvamused; poliitika tegemise raskuskese on kantud meediale. Politicized media, mediated politics. Rohkem iseloomustab see angloameerika, vähem Põhjamaade poliitkultuuri.

Eestlased eelistavad avastada Ameerikat. Ka Eestis on meedial (sealhulgas ajakirjandusel) kuvandite produtseerimisel oluline roll. Iseäranis see osa meediast, mida Tiit Hennoste nimetab ajakirjanduse imitatsiooniks, osaleb kuvandite loomise protsessis. Võtted on lihtsad. Intrigeeriv pealkiri, mis ei ole kooskõlas looga. Ebatäpne tsitaat. Kontekstist välja rebitud lause. Naeru kihistava poliitiku arhiivifoto, mis asetatakse kurva uudise kõrvale. Jne, jne.

Kuvandid, mida meedia põlistab, põhinevad sageli ajakirjanike isiklikel kogemustel läbikäimisest poliitikutega. Ajakirjanikel on õigus oma muljeid jagada. Kuid need ei pruugi publikut veenda. Meediauurijad kinnitavad, et enamik inimestest eelistab ainult seda informatsiooni, mis vastab nende ootustele, ning heidab kõhklemata kõrvale käsitluse, mis nende usku ei kinnita.

Huvigrupid polariseeruvad veelgi enam, kui meedia eskaleerib primitiivsete kuvandite konflikte. Mänguline demokraatia ja demokraatia mängimine on kaks ise asja.

Mängimise indu võiks vähendada arusaam, et kuvandid ei ole kunagi tegelikkuse koopiad. Kuvandid on algmaterjali – inimeste heade ja halbade külgede – võimendused, mõnikord ka moonutused. Seepärast ei olegi kuvandite kokkupõrked vastavuses reaalsete erimeelsustega. Nõustugem, et parempoolsete eesmärk ei ole tööinimeste elu raskemaks muuta, niisamuti nagu vasakpoolsed ei ihale riiki pankrotti ajada.

(Ebaadekvaatsed kuvandid ei ümbritse mitte ainult üksikuid inimesi või gruppe, vaid terveid riike. Paljud eestlased näevad põhja pool paradiisiriiki, sellal kui peaminister Jyrki Katainen möönab: Soome riik on oma heaolu rajanud valedele, jätkusuutmatutele alustele.)

Poliitikuid saatvate kuvandite vastasseisu on esile kutsunud üksteist sildistavad poliitikud ise. Kahjuks on isegi need Eesti poliitikud, keda võiks iseloomustada kui tasakaalukaid, võtnud kasutusele paksemad värvid oponendi halvustamisel. Näiteks Eiki Nestor «avastas» Andrus Ansipi punasest kipskuvandist puuduva detaili: peaminister olevat lõpetanud Leningradi Kõrgema Parteikooli.

Selgus, et Nestor eksis – Ansip pole õppinud üheski parteikoolis. Eksimine on inimlik, ikka juhtub. Pettumuse tõi hoopis eneseõigustuse arrogantne stiil, millega Nestor üritas vea tunnistamisest pääseda. Seeläbi kannatas Nestori enda kui korrektse inimese kuvand. Ühesugused lahmijad ja demagoogid kõik, võiks nüüd järeldada.

Ootuspäraselt ei märka Nestori poolehoidjad oma eestkõneleja vääratust, sest nad lihtsalt ei taha seda märgata. Samal põhjusel ei muuda Ansipi elulugu, mille sambad on niikuinii kõigile teada, tema toetajate suhtumist. Mõttetu ja väiklane nääklemine.

Aga meediasõja kaevikud muutuvad üha sügavamaks, ohtlikult sügavaks. Neisse on kuhjatud kogu viha, kuid ei jätku enam õhku. Neid ei täideta enam kuvandite, vaid elavate inimestega.

Rohkem kui sajand tagasi uuris Prantsuse teadlane Gustave Le Bon inimeste käitumist hulga liikmeina. Le Bon tuvastas, et kui koos on anonüümsust tagav hulk inimesi, kaob nende võime tsiviliseeritult mõelda. Rahvahulk on vastuvõtlik, impulsiivne ja infantiilne. Hulk ei ole kunagi arutlev ega kahtlev, hulga tunded on alati liialdatud.

Kui Le Bon saaks lugeda tänapäevast anonüümset netimeediat, laiendaks ta oma tähelepanekud ilmselt ka sellele seltskonnale, kes seal tegutseb. Le Bon näeks neis ohtu seetõttu, et hulkadel on kalduvus pidada oma kujutlusi tõelisuseks. Le Bon nimetab sääraseid pettekujutlusi kollektiivseks hallutsinatsiooniks.

Hulgad ei ole lojaalsed ega tänulikud. Seda peaksid meeles pidama need, kes üritavad rahvaga manipuleerida ja omakasupüüdlikult flirtida. Täna üles köetud tigedus võib homme pöörduda kelle või mille vastu iganes.

Soovitus nii neile, kes on võimul, kui neile, kes sinna pürgivad, ja ka neile, kes poliitikuid vahendavad: kohendage stiili!