KRISTA KODRES ⟩ Kas sellist uut ooperit me tahamegi?

Estonia teater. Foto: Elmo Riig / Sakala

Ei hakka keerutama, ütlen kohe ära, et olen sellise Estonia maja vastu, nagu osa Eesti muusikamaailmast näib tahtvat praeguse teatrikompleksi lisandusena püstitada. Ooperi- ja balletisõbrana mõistan küll hästi uue maja igatsust, kuid kutsun üles järele mõtlema, kas unelm selliselt realiseerituna meile ka rõõmu tooks ja silma särama paneks, kirjutab EKA professor Krista Kodres.

On mitmeid argumente, mis riigikogu poolt riiklikult tähtsate kultuuriobjektide nimekirja lülitatud uue Estonia teatrimaja ehitamise kasuks väljapakutud kohale ei räägi. Esmalt ei jaksa ära imestada, kuidas sai riigikogu üldse ette panna ehitada uus hoone «Estonia teatri juurdeehitisena», sest see ei vastanud ega vasta ka praegu kehtivale muinsuskaitseseadusele.

Veelgi enam, see on vastuolus kohustustega, mille Tallinn, mille vanalinn koos kaitsetsooniga kuulub UNESCO Maailmapärandi nimekirja (World Heritage list), on endale võtnud. Maailmapärandi nimekirjas olek eeldab linnalt ühemõtteliselt kaasatud territooriumi kaitset ja hooldamist. On ka teada, mis juhtub, kui kord endale võetud kohustusi tõsiselt ei võeta: Dresden koos Elbe jõe oruga eemaldati maailmapärandi nimekirjast 2009. aastal, sest linn lubas ehitada neljarajalise silla, mis sõitis otse vanalinna sisse. Seetõttu on praeguste linna- ja muinsuskaitsejuhtide sirge selg juurdeehituse mittelubamise suhtes ainult kiitust väärt.