Paljuski oli Zelenskõi otsus sunnitud, sest armees oli täheldatud korruptsiooni juba ammu. Seega oli Reznikov see, kes pidi võtma vastutuse. Liiatigi oli Zelenskõi varem teatanud, et korruptsioon võrdub edaspidi riigireetmisega ja seda hakkavad uurima julgeolekuteenistused.
Zelenskõi otsus oli seda tähelepanuväärsem, et sõda võib sel aastal olla jõudnud murdepunktini – Ukraina pealetung võib lähipäevil õnnestuda ning Ukraina paistab olevat jõudnud ka lähemale hävitajate F-16 hankimisele.
Seega seisavad Reznikovi ilmsel järeltulijal, krimmitatarlasel Rustem Umerovil ees suured ülesanded. Reznikovi tööülesannete hulka kuulus ka suhtlus NATOga, kus tal olid tekkinud head kontaktid mitme NATO liikmesriigi kolleegiga. Umerovil tuleb need kontaktid uuesti luua.
Ent suure tõenäosusega oli korruptsiooni tase selline, mis sundis Zelenskõid tegema otsust Reznikov ametist vabastada. Kui lääneriikide pealinnades tekib taas kahtlus, kas Ukrainat sel määral ja ka tulevikus abistada, on korruptsioon viimane asi, mida Kiiev endast näidata tahab.
Peale NATO perspektiivide seab korruptsioon kahtluse alla ka Ukraina Euroopa Liidu väljavaated. Et Ukraina on ametlikult Euroopa Liidu kandidaatriik, peab alustama ühinemiskõnelusi. Korruptsiooni olemasolu korral on need kõnelused oodatust raskemad. Pealegi ootavad järjekorras teisedki riigid, kes soovivad Euroopa Liitu astuda ja kes sõjas ei ole. Seega peab Ukraina võitlema korraga kahel rindel: esiteks reaalsel ja teiseks korruptsioonirindel.
Ukraina korruptsioonist rääkides on oluline ka doseerimise aste. Ehk siis küsimus, millal muutub Ukraina korruptsioonist rääkimine kasulikuks Venemaale ja toob mõnele lääne poliitikule poliitilisi punkte.