EERIK-NIILES KROSS ⟩ Reeturkirjanikest veel kord

Kirjanikud ekskursioonil mööda Eestit 1938. aastal. Paremalt: Eduard Hubel (alias Mait Metsanurk), Aadu Hint ja Friedebert Tuglas Foto: Eesti Kirjandusmuuseum

Priit Uringu järjejutt «reeturkirjanikest» on iseenesest hea meeldetuletus, et 1940. aasta suve riigireetjate seas oli tõepoolest mitu Eesti kirjanikku. Reeturkirjanikeks kvalifitseerib Uring nimelt kõik 1940. aasta juulis valimispettusega ebaseaduslikku riigivolikokku valitud kirjanikud.

Reetmine seisnebki selles käsitluses riigivolikokku kuulumises ja seega osalemises Eesti Vabariigi annekteerimises. Põhiliselt siis hääletamises otsuse poolt, millega Moskva üritas legaliseerida juba okupeeritud Eesti annekteerimise. Võib vaielda, kas seesugune grupeerimine on kasulik, aga ma ei kirjuta selle vaidluse alustamiseks, selleks oleks vaja pikemat käsitlust.

Eesti N. Liidu poolt allaneelamise palumine kvalifitseerub küllap reetmiseks tõesti, kuigi 6. augustiks 1940 olid suured reetmised juba tehtud ja mäng tegelikult mängitud. Ent nii nagu ühel formaalsel alusel inimeste grupeerimine annab alati küsitava tulemuse, nii ka seekord.