Juhtkiri ⟩ Peaasi, et oleme ikka eestlased

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Igal aastal rändab Eestist välja arvestatav hulk noori eestlasi. Peaasi on see, et nad end endiselt eestlaseks peaks.

Värske, Postimehe Jaan Tõnissoni Fondi rahastatud, välisministeeriumi tellitud ning Terje Toomistu, Aet Annisti ja Rein Muraka läbi viidud uuring nendib, et väljaränne Eestist on juba hulk aastaid stabiilselt 12 000 juures. Uuring võttis vaatluse alla noored täiskasvanud, kes kasvasid üles taasiseseisvunud Eesti Vabariigis ja said täiskasvanuks pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga. Inimesed, kes praegu on valdavalt 20ndates ja 30ndates eluaastates.

Eks põhjuseid Eestist ära kolida on igasuguseid. Enamasti lähevad noored välismaale tööle või õppima. Praegu on paremal järjel inimeste seas juba kombeks, et laps peaks mingi kraadi tegema kuskil välismaa ülikoolis. Ja eks see tähendab mõnikord seda, et tekivad tööalased või eraelulised sidemed ja jäädaksegi sinna.

Palju rändavad välja siiski madalama haridusega inimesed – ja nemad sageli tagasi ei tule. Vaesemal järjel inimesed lähevad välismaale paremat teenistust otsima. Ja nii see jääbki, sest Eesti on endiselt mõne naabriga võrreldes üsna vaene riik. Mõnel erialal saab meil sarnast palka nagu maailma kõige rikkamates riikides, enamasti aga mitte.

Postimees on nii vana, et mäletab aegu, mil elu Eestis oli kirjeldamatult keerulisem kui praegu. Eestist on aegade jooksul välja rännatud nii omal tahtel kui ka võõra võimu hirmus, usulistel põhjustel kui ka mammona järele. Paljud väljarännanud on tulnud tagasi kodumaale, paljud peavad end ka võõral maal eestlasteks.

Uuringu autorid kirjutavad: «Rahvusvaheline kogemus on kahtlemata väärtuslik pagas. Kuigi tagasipöördumine ei pea olema diasporaapoliitika peamine eesmärk, võidab nii riik kui ühiskond laiemalt, kui laia maailma siirdunud Eesti inimestel säilib Eestiga side. See võib väljenduda mitmesugustes koostöö vormides ja eemalviibija otsuses kodumaa ellu mingil moel panustada. Mida tihedamaks ja tugevamaks jäävad inimese sidemed oma kodumaaga, välismaal elades, seda suurem on tõenäosus ka tagasipöördumiseks. Niisamuti on Eesti seisukohalt oluline, et võõrsil tegutsevad Eestit maailmale tutvustavad inimesed.»

Üks Euroopa vaesemaid piirkondi oli kunagi Iirimaa. Mõistagi rändasid iirlased välja peamiselt USAsse, kõigi unistuste maale, kus räägiti inglise keelt, mida nad enamasti oskasid. Isegi sel hulgal, et praeguseks elab väljaspool Iirimaad palju rohkem iirlasi kui kodumaal. Viimase poole sajandi USA presidentide seas on vähe neid, kellel poleks iiri juuri. USA välispoliitikas pole võimalik astuda samme, mis oleks Iirimaale selgelt kahjulikud.

Eestlasi on muidugi vähem kui iirlasi. Ja seda olulisem on, et me peaksime mujal maal elavate eestlastega sidet. Tulevad nad siis tagasi kodumaale või jäävad ka välismaal eestlasteks.