PIRET LOTMAN ⟩ Kohtumõistmine «reeturkirjanike» üle (16)
- Priit Uringu valitud seltskonnas vaid üks kirjanik – Aadu Hint.
- Mihkel Jürna, Max Laosson ja Paul Keerdo ei olnud kirjanikud.
- Nigol Andresen oli kirjandusteadlane, kes päästis Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu.
Priit Uringu Postimehe veergudel avaldatud rahvavalgustuslik järjelugu «reeturkirjanikest» tõstatab omajagu küsimusi. Selgitamist vajaks juba termin ise, kirjutab Eesti Rahvusraamatukogu vanemteadur Piret Lotman.
Riigireetur on üheselt määratletav – inimene, kes kahjustab teadlikult mõne välisriigi ülesandel riigi huve, mille kodanik ta on.
Kuid kes on reeturkirjanik? Kas ta reedab kirjanduse või on lihtsalt reeturliku loomuga kirjanik? Uringu määratlusest arusaaamisele ei aita kaasa ka tema süüaluste valik. Eesti ajalookirjanduses on tavaks kõnealuse perioodi kollaborante nimetada juunikommunistideks. Nende ring oli küll arvukam ja tõepoolest kuulus sinna ka kirjanikke, paraku ka andekaid.
Juunikommunistide pahategude päevavalgele toomine on sissemurdmine lahtisest uksest. Pealegi kaunis rohmakalt. Ajaloohuviline lugeja leiab juunikommunistide tegevuse kohta asjatundlikku ja heas stiilis kirjutatud teavet nii eesti ajaloo üldkäsitlustest kui ka lähiajalugu käsitlevatest artiklitest. Ajaloolased ei ole selle valusa perioodi uurimist hooletusse jätnud.
Kuid kes on reeturkirjanik? Kas ta reedab kirjanduse või on lihtsalt reeturliku loomuga kirjanik?
Kummatigi on Uringu valitud seltskonnas vaid üks kirjanik – Aadu Hint. Mihkel Jürna, Max Laosson ja Paul Keerdo ei olnud kirjanikud, nõukogude poliitikategelastele sellise staatuse omistamine on teenimatu au. Eesti kirjanduslugu neid nimesid ei mäleta. Aadu Hindi kirjanduslik pärand kõneleb ise enda eest, kaitsekõnet see ei vaja. Ent häiriv on Aadu Hindi isiku põhjendamatu halvustamine, meelevaldsete hinnangute andmise asemel võinuks kirjatüki autor tutvuda tema kaasaegsete mälestustega.
Nõukogude režiimi põlu alla sattunud kolleegidega suhtlemine ja nende toetamine ei olnud stalinliku terrori ajal kaugeltki endastmõistetav ega ohutu, vähestel kirjanikel jätkus selleks meelekindlust. Mille Aadu Hint okupatsioonivõimu rataste vahele jäänud kultuuriinimesi abistades siis reetis – kas Eesti NSV?
Uring möönab, et Aadu Hint oli rahva seas populaarne, kirjutisest jääb mulje, et oma «ropu suu» pärast. Viimasest ei ole varem kuulda olnud, küll aga seda, et Aadu Hinti armastati tema kaastundlikkuse ja abivalmiduse tõttu. Mis on kooskõlas Hindi teostes väljenduva poolehoiuga tuulte meelevallas oleva lihtsa inimese vastu. Vastuolu Hindi kirjaniku positsiooni ja eluhoiaku vahel ei ole näha, ammugi kummagi reetmist.
Nigol Andresen ei olnud kirjanik, vaid kirjandusteadlane. Erudeeritumaid ja tunnustatumaid sõjajärgses Eestis, kuid see teema on Uringule ilmselgelt võõras. See-eest teab ta, et Nigol Andresen «olevat püüdnud eesti raamatukogusid kaitsta, kuid täpsemaid andmeid selle kohta ei leidu või polegi neid olemas».
Väide on igati ekslik. Nigol Andresen ei «püüdnud kaitsta Eesti raamatukogusid» vaid päästis hävimisest konkreetselt ühe raamatukogu, eesti kultuuri jaoks kõige olulisema – Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu. Teadmiseks Uringule ja tema takkakiitjatele, et see on tänini kõige täielikum eestikeelse kirjanduse kogu. Arhiivraamatukogu laialipildumise plaan jäi teostamata üksnes tänu Nigol Andreseni vastuseisule. Kel huvi, võib selle kohta lähemalt lugeda ja leida ka allikaviited ajaloo ajakirjas «Tuna» ilmunud artiklist.
Nigol Andresen ei «püüdnud kaitsta Eesti raamatukogusid» vaid päästis hävimisest konkreetselt ühe raamatukogu, eesti kultuuri jaoks kõige olulisema – Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu.
«Kirjanduslik kohus», st näitlik kohtuprotsess kirjandusteose tegelaste üle, ei ole midagi uut. Neid peeti nii sõjaeelses Eesti Vabariigis kui ka okupeeritud Eestis. Kahjuks pole midagi uut ka kohtupidamises kirjanike endi üle. 1946. aastal Leningradis ajakirjanduse veergudel alanud süüdistuskampaaniaga Anna Ahmatova ja Mihhail Zoštšenko vastu vallandus nõiajaht kogu okupeeritud territooriumil. Sõnaõiguse poolest võinuksid süüalused kirjanikud samahästi surnud olla, faktidel ja tunnistajate ütlustel selles protsessis niikuinii kohta ei olnud, sest hukkamõistev otsus oli juba eelnevalt valmis.
Hirmuõhkkonna loomise kõrval oli nõiajahi eesmärk ka kütta üles rahva viha intelligentsi vastu. Viimaseks on Uringu artikli kommentaaride järgi otsustades pinda ka tänapäeva Eestis.
Kuhu siis nüüd edasi? Kes on järgmine kirjanik, kes pärast surma risti lüüakse? Või võtaks ette hoopis mõne teise eluvaldkonna esindaja. Hakkaks näiteks arvama, millega tegelesid okupatsiooni ajal juristid? Külvipinda kurjuse kasvatamiseks on küll ja veel.
Ehk oleks siiski mõttekam eeldada ajalookirjutiste puhul objektiivsust ja allikate tundmist ning nende eesmärgiks mitte siltide kleepimist, vaid tõe väljaselgitamist.
