VAHUR LUHTSALU ⟩ Kuidas tõmmata käima Eesti majandus ja tõsta meie elukvaliteeti?

Viinis on soodne elada, sest ligi pooled kortermajad kuuluvad linnale või mittetulundusühingutele ja neis kehtivad soodsad üürihinnad Foto: Bretty Sarapuu

Sellest, miks Eesti võiks Austria kinnisvara lahendustest eeskuju võtta, kirjutab diplomaat ja kolumnist Vahur Luhtsalu.

Austria ja klassikalise muusika maailmapealinn Viin on üleilmse elamisväärseimate linnade edetabeli Global Liveability Ranking  kümne parema hulgas olnud aastast 2015 ja esikoht on saadud neljal, teine koht kolmel korral. Austrias puhkusel käinud teavad, et see koht pole odav ja ka kinnisvara ostes küsitakse 30–40-ruutmeetrise pinnaga ja A/B/C- energiamärgisega uue korteri eest enamasti vahemikus 100 000 – 300 000 eurot. Teisalt ka Eestis, mis jääb nii elanike arvult kui ka sissetulekutelt Austriale alla, on sarnase kvaliteedi ja elupinnaga korterite hinnavahemik alates 78 000 eurost Raplamaal kuni 360 000 euroni Tallinnas. Viini elanike seas ei ole aga väga palju kinnisvara omanikke. Avastasin mõningase üllatusega, et umbes 75 protsenti linnaelanikest pesitseb rendipindadel, millest suurem osa, enam kui pool, on pealinna elamufondi või mittetulundusühingutest korteriühistute omandis.

 Kui Eestis valitseb umbes selline arusaamine munitsipaalelamispinnast: «Munitsipaaleluase on mõeldud inimesele või perele, kes ei ole sotsiaalmajandusliku olukorra pärast võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama» (tsitaat Tallinna linna kodulehelt), siis Viinis jõudsid ühiskonna- ja linnaehitajad I maailmasõja järel sellisele järeldusele, et elamispind ei ole mitte kaup, vaid lausa inimõigus.