Tõeliselt vabas ja demokraatlikus ühiskonnas pole sellised etteasted juba ammu enam kombeks, sest need satuvad vastuollu nii kodanike võrdse kohtlemise kui ka ühiskonna sidususe printsiipidega. Sestap püüavadki arenenud riigid vältida vahetegemist tavakodanike ja väljavalitute vahel nii palju kui vähegi võimalik. Paraku pole see arusaam Maarjamaale veel kohale jõudnud ja Eesti on 21. sajandil üks neid väheseid demokraatlikke riike, kel on õnnestunud oma rahvas jagada pööbliks ja kutsutud külalisteks.
Kui 1990. aastatel, pärast iseseisvuse taastamist, oli presidendi vastuvõttudel oluline roll Eesti riikluse kinnistamisel ja rahva eneseteadvuse tõstmisel, siis täna pole meil omariikluse olemasolu enam tarvis kellelegi tõestada. Eesti on vaba ja sõltumatu demokraatlik riik, ÜRO, Euroopa Liidu, NATO jpt rahvusvaheliste organisatsioonide liige. Seda kummalisem on fakt, et viimased 15 aastat toimub meil aastas juba koguni kaks presidendi vastuvõttu: 24. veebruaril, Eesti Vabariigi aastapäeval, ja 20. augustil, riigi taasiseseisvumise päeval. Mõlemal prallel süüakse, juuakse ja lüüakse tantsu rahva ehk maksumaksjate raha eest, ainult et rahvas pole sellele peole oodatud.