JUHTKIRI ⟩ Banketisõprus muudab Nobeli rahupreemia groteskiks

Urmas Nemvalts joonistab. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Nobeli Fond ignoreerib sõda Ukrainas.
• Venemaa ja Valgevene trügivad tagasi rahvusvahelisse ellu.
• Agressoriigi kutsumise õigustamine dialoogiga on naeruväärne.

Nobeli Fondi otsus kutsuda Nobeli rahupreemia tseremoonia banketile Venemaa, Valgevene ja Iraani esindajad muudab rahupreemia enda groteskiks ega aita Ukrainas rahule lähemale.

Juba enne seda uudist, millega Nobeli Fond teatas Venemaa, Valgevene ja Iraani kutsumisest Nobeli banketile, oli fond jõudnud oma ajaloo jooksul anda välja väga kaheldavaid rahupreemiaid. Nii näiteks sai 1990. aastal Nobeli rahupreemia Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatšov. Mis siis, et 1989. aastal oli Thbi­lisis Nõukogude vägede käe läbi surma saanud 21 ja vigastada sadu inimesi. 1991. aastal korraldas OMON veresauna Vilniuses ja Riias.

1988. aastal said Nobeli rahupreemia ÜRO rahuvalvejõud «relvastatud kokkupõrgete ärahoidmise ja läbirääkimisteks soodsate tingimuste loomise eest». 1995. aastal avasid ÜRO rahuvalvajad Srebrenica turvaala serblastele, mille tagajärjel tapeti üle 8000 Bosnia moslemi.

Seega pole Nobeli rahupreemia sellele pandud lootusi õigustanud, kuid nüüdse otsusega on Nobeli Fond astunud veel sammu kaugemale ja ignoreerinud banketikutsega reaalset käimasolevat sõda. Tõsi, tegemist pole veel auhinna üleandmisega, kuid säärane otsus loob 6. oktoobril välja kuulutatavale rahupreemiale väga halva fooni.

Meenutatagu, et eelmise aasta Nobeli rahupreemia said just Vene, Valgevene ja Ukraina isikud ja organisatsioonid: inimõiguslane Aless Bjaljatski Valgevenest, Vene inimõigus- ja mäluorganisatsioon Memorial ning Ukraina kodanikuvabaduste keskus. Banketikutse tähendab põhimõtteliselt neile kõigile näkku sülitamist. 

Venemaa, Valgevene ja teiste agressorriikide isoleerimine ei ole vastuolus nendega rääkimisega. Kui on vaja rääkida, siis leitakse selleks võimalus.

Ülimalt naeruväärse ja naiivsena kõlab Nobeli Fondi tegevdirektori Vidar Helgeseni väide, et kutse esitamine on põhjendatav trendiga, mille järgi pole erinevate vaadete vahel maailmas enam nii palju dialoogi. Seda ajal, mil Venemaa ei taha Ukrainaga mingit dialoogi pidada, pommitades ja tappes süütuid tsiviilisikuid, sealhulgas lapsi. Valgevene on oma territooriumil võõrustanud Vene vägesid, muutudes nii kaasosaliseks Ukraina sõjas. Iraan aga on aastakümneid mahitanud maailmas terroristlikke organisatsioone.

Pealegi ei ole Venemaa, Valgevene ja teiste agressorriikide isoleerimine vastuolus nendega rääkimisega. Kui on vaja rääkida, siis leitakse selleks võimalus. Alati on olemas kanalid, mille kaudu saab vahendada rahu. Venemaa ja Ukraina on praktilise vajaduse korral vahetanud näiteks vange – dialoog on seega olemas.

Kahjuks näeme suundumust, et Venemaa ja ka Valgevene trügivad rahvusvahelisse ellu tagasi. Mitme spordiala alaliidud lubavad Vene ja Valgevene sportlased võistlema ning nagu me peaministri abikaasa skandaalist teame, tegutsetakse edukalt edasi ka Vene turul. Nüüdne Nobeli Fondi otsus lubada Vene ja Valgevene esindajad tagasi Nobeli tseremoonia banketile vaid kinnitab kahjuks seda trendi. Seda enam tuleks hinnata ukrainlasi, kes võitlevad reaalse ja õiglase, mitte banketirahu eest.