Raul Veede: kunst kuulub rahvale

Raul Veede MTÜ Wikimedia Eesti juhatuse liige Foto: SCANPIX

Tulihingelised kapitalistid võivad ju loosungeid nagu «Kunst kuulub rahvale» leninlikeks iganditeks pidada, aga vähemalt paistab rahvas tänaseni nii arvavat, sõltumata vanusest ja haridusest.

Hiljutises Sirbis kirjutas ajakirjanike õpetaja Tiit Hennoste: «Minu raudne veendumus on, et kogu eesti kirjandusklassika tuleks teha kohe ja ilma rahata netis kättesaadavaks.» Postimehes sekundeeris talle nooruke Laura Mallene ettepanekuga «teha kogu kohustuslik kirjandus või vähemalt eesti klassika ­e-raamatu kujul kõigile õpilastele kättesaadavaks».

Mõnikord on head ideed õhus. Neist räägitakse nii palju, et on ainult aja küsimus, kuni keegi need teoks teeb.

Eesti kirjanduse nappus torkas juba ammu silma ka eestikeelse Vikipeedia tegijatele. Vikipeedia tööpõhimõte on muidugi vanasõna: kus viga näed laita, seal tule ja aita.

Eelmise aasta lõpus ostsime arvuti ja skanneri ning üks usin hing hakkas koolikirjandusega tööle. Esimese raamatuna on Vikipeedia sõsarprojektis Vikitekstid üleval Eduard Bornhöhe «Villu võitlused», ülespanekut ootab Walter Scotti «Ivanhoe» Anton Hansen Tammsaare tõlkes, lisaks on skaneerimisel «Tõe ja õiguse» I osa.

Tõsi, nagu selgus, tegeleb Eestis juba üsna mitu asutust kirjanduse digiteerimisega. Oma projektid on Tartu Ülikooli raamatukogul, rahvusraamatukogul, Tartu linnaraamatukogul, kõige silmatorkavam ehk kirjandusmuuseumi «Kreutzwaldi sajand».

Kõik need asutused teevad tänuväärt tööd eesti kirjandusliku mälu säilitamisel ja värskendamisel. Ometi ei aita see õpilast, kes toksib Google’isse tsitaadi kirjandusteosest, mille autor ja pealkiri kohe meelde ei tule. «Tõe ja õiguse» otsijale pakub otsimootor 1 270 000 vastet, aga kuhu jääb kõige tähtsam: raamatu tekst?

Ehkki rahvusraamatukogu digiteerimiskavasid teataval määral koordineerib, on igal tegijal oma eesmärgid ja vahendid, andmebaasid ja formaadid, millele igaüks kergesti ligi ei pääse.

Osa tekste ei ole guugeldatavad, osa on maetud sügavale andmebaasidesse ega kerki otsingus nähtavale. Mõnd teksti ei tihata avalikustada, kartes probleeme autori­õigustega.

Kahjuks pole lugejale sellest mingit kasu, kui raamat on peidus ja tema kätte ei jõua.

Vikipeedial neid muresid ei ole. Seal saabki avaldada ainult seda, mida igaüks võib tasuta pruukida. Seepärast pole ka probleeme inimesteni jõudmisega: ükskõik, mille kohta Vikipeedias kirjutad, tunni aja pärast on artikkel otsingu tipptulemuste seas.

Nii pole põhjust piirduda koolikirjandusega. Oleme juba mõnd aega pidanud plaane nii kirjandusmuuseumi ja ülikooli raamatukogu kui ka teiste mäluasutuste rahvaga.

Meil on tohutus koguses vana ja väärikat kirjandust, mis pakuks paljudele huvi, kui see ainult vabalt ligipääsetav oleks. Kirjandusmuuseumi rahvaluulekogud on legendaarsed, paraku ei jaksa muuseumitöötajad üksi neid ilmarahvale loetavaks töödelda.

Ka uuema aja kirjanikud oleksid valmis mõne teose või tekstijupi vabaks andma, et lugejatel hääst kraamist hammas verele läheks ja isu tekiks. Kirjarahvas on tegelikult üsna lahket tõugu.

Igaüks, kes eesti kirjandusest lugu peab, saab selles ettevõtmises aidata. Kel tahtmist, tulgu Vikipeediasse ja küsigu, jõukohast tööd jätkub kõigile.

Vikitekstid: http://et.wikisource.org/wiki/Esileht
Eduard Bornhöhe “Villu võitlused”: http://et.wikisource.org/wiki/Villu_v%C3%B5itlused