Juhtkiri ⟩ Kui kool marginaliseerub, on ühiskond surmalaps

Päeva karikatuur, 1. september. Foto: Urmas Nemvalts

• Riigigümnaasiume avatakse, kuid maakoole suletakse.
• Õpetajate puudus koolides süveneb.

1. septembril on meie rahva jaoks eriline tähendus, oleme enamasti hariduseusku. See on sedavõrd kinnistunud, et arutelud kooliaasta alguse muutmise üle – võiks ju paar nädalat varemgi kooli minna – takerduvad üldiselt omaks võetud tarkusepäeva pühadusse.

Tarkusepäeval on aga tark hariduse valukohtadest ka avatult rääkida ja mõelda, kuidas me üheskoos neid lahendada saame. Meil on puudu õpetajaid ja eestikeelsele kooliharidusele üleminek on ikka alles kavandamisjärgus. Probleemid on kutse- ja kõrgharidusega. Raha on vähe – nagu vist alati.

Tallinnas avasid uksed uued riigigümnaasiumid Pelgulinnas, Mustamäel ja Tõnismäel. Nende kaasaegsete koolihoonete üle on meil kõigil põhjust uhke olla. Kuid mündi teine pool on see, et väikesi maakoole suletakse, nende käigushoidmiseks ei jätku raha.

Sulgemiskartuses Metsküla kool on lisaks konkreetsete inimeste konkreetsele murele Läänemaal (või, vabandust, Loode-Pärnumaal) omandanud üle-eestilise sümboli tähenduse. See pole pelgalt hariduselu konflikt, vaid ka Eesti halduskorralduse ja ühiskonna väärtuskonflikt. Me tahame südames väikest ja kogukondlikku, aga ehitame oma tegudega – poliitikas, riigis ja omavalitsustes – suurt ja kulutõhusat, maast madalast globaliseeruvat keskkonda.

Tegelikult saab ka teisiti, alati on saanud. Postimees heidab 1. septembri puhul pilgu Ruhnu kooliellu. Seal püsib kool tänu sellele, et meri on ees, seda lihtsalt ei saa mujale viia.

Ühiskond, kus kool ja lapsed on ainult väheste mure ja vastutus, ei ole lihtsalt võimalik. Kooli ja laste eest peame me kõik ühel või teisel moel vastutuse võtma.

Mõtlemapanev väärtuskonflikt on samuti seotud õpetajatega, täpsemini, nende puudusega. Kes meist ei austaks õpetajakutset? Ikka mõtleme oma õpetajatele tänutundes, nagu ka oma laste koolmeistritele. Aga õpetajate puudus koolides ainult süveneb.

Kas põhjuseks on liiga väike palk või liiga ränk töö? Need kaks probleemi on olulised ning omavahel seotud. Kui palk on väike, tekib tahtmine kompenseerida seda suurema koormusega. Või siis teistpidi – et kui õpetajaid on vähe, siis need, kes on, peavad kandma suuremat koormat. Seda koormavedu näevad õpilased ja õpetajate endi lapsedki – ja teevad justkui alateadlikult otsuse, et selline elu on liiga raske.

Mitte kõik selles võrrandis pole paratamatus, mida ei saa muuta või paremini lahendada. Meie mõõdikukeskne ühiskond on üksiti hoogu läinud, unustades õpetaja elava isiksuse. E-kool ja e-õpe, mida koroonaaeg hoogustas, tõi bürokraatiat juurde. Kaasav haridus tähendab, et mõne raskema õpilase kaasamine käib kogu ülejäänud klassi arvelt. Ja õpetaja peab kõigi nende eksperimentidega kogu aeg kaasas käima. Kas ta jaksab seda teha ja samal ajal särada?

Lõpetuseks aga üks helgem noot. Meil on jätkuvalt inimesi, kes tunnetavad, et neil on täita missioon. Õpetajaametit on isegi raske teisiti pidada. Inspireerivad on ka need lood, kus mõnel muul alal edukalt karjääri teinud inimene teeb küpses eas kannapöörde ja läheb koolmeistriks. Selleks et leida viis, kuidas ühiskonnale rohkem tagasi anda.

Ühiskond, kus kool ja lapsed on ainult väheste mure ja vastutus, ei ole lihtsalt võimalik. Kooli ja laste eest peame me kõik ühel või teisel moel vastutuse võtma.