Võlakirjakriisi varjus on Euroopa Liidu ühisest välispoliitikast vaikselt saanud hunnik õnnetust. Kahtlemata on olemas objektiivseid põhjusi: juba nimetatud võlakriis, laienemisele järgnenud probleemid sisekaemusega, uute jõukeskmete tõus maailmas jne. Aga on ka üks subjektiivne põhjus Catherine Ashtoni isikus. Selle väikese kaliibriga Briti poliitiku tõus ELi välispoliitika koordinaatoriks on lugu nüüdisaegsest erakonnakontori-Tuhkatriinust.
Kaks korda oli Ashton õigel ajal õiges kohas: esimest korda siis, kui Peter Mandelson jättis vabaks Suurbritannia volinikukoha Euroopa Komisjonis, ja teist korda hetkel, mil Brüsseli poliitiliste artistide tipp vajas 2009. aastal tasakaaluks Briti päritolu naissoost vasakerakondlast. Asjaolu, et Ashtonil puudus igasugune välispoliitiline kogemus (peale banaanitüli lahendamise Lõuna-Ameerikaga), oli nüanss.
Nüanss, mida on üha enam põhjust kahetseda. Ashtoni passiivse loomuga ebakompetentsus jõudis sel nädalal uude, aktiivsesse faasi. Ühel konverentsil Brüsselis pidas ELi kõrge esindaja vajalikuks asetada Toulouse’i juudi laste mõrvad samasse konteksti Iisraeli operatsioonidega palestiinlaste vastu. Võrdlus provotseeris vahkvihahoo Iisraeli valitsuses. Ei aidanud tõik, et Ashton lisas oma kõne trükiversiooni hiljem viite Iisraeli Sderoti linnale, mis kannatab palestiinlaste raketirünnakute all.
Raske on ette kujutada midagi, mida ELi põdur välispoliitika hetkel vähem vajab kui täiesti mõttetut tülikiskumist Iisraeliga. Ühenduse sõnal ei ole niigi mingit kaalu tema otseses naabruses aset leidvas konfliktis, mis ühtlasi on üks praegusaja olulisemaid globaalseid valupunkte.
EL pole Lähis-Idas kunagi tugev olnud, aga Ashtoni eelkäija Javier Solana autoriteet ja tema diplomaadivõimed tagasid ELile vähemalt koha laua ääres. USA aktsepteeris mõnda aega Solana sisulist vahendajarolli kõnelustes Iraaniga. Ühendus on oma «pehme jõu» alati ammutanud peamiselt mainest. Nüüd on mainest saanud naljanumber.
Möödunud aasta detsembris saatsid 12 ELi riigi (teiste seas Eesti) välisministrid Ashtonile pretsedenditu kirja, kritiseerides tema nõrkust juhi ja administraatorina. Ashtoni ennastõigustav vastus osutas muu hulgas, et 2011. aasta esimese kümne kuuga võttis EL vastu 504 välispoliitilist avaldust.
See oleks naljakas, kui asi poleks nii tõsine. Kes mäletab neist ühtegi? Millal saavutati midagi suhetes Venemaaga? Hiinaga? Valgevenegagi? Mängus pole vähem kui ELi välispoliitika tulevik. Teiste seas ka Eesti eluline huvi.
Ashton peab minema