Imbi Paju: peita ja unustada hoolimine

Imbi Paju Foto: Erakogu

Kirjanik ja režissöör Imbi Paju kirjutab, kuidas okupatsiooni ja repressioonidega külvati usaldamatust ja vaenu eestlaste vahele, hävitati ligimesearmastus ja kaastunne ning päriselt üle saanud pole me sellest kõigest tänase päevani.

Ära tunnista oma ligimese vastu. Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Need olulised moraalireeglid devalveerusid pikkamööda koos sõjajärgse terrori ja ajupesuga.

1949. aasta märtsiküüditamise eelõhtul oli Nõukogude Vene kriminaalkoodeksi paragrahv 62 alusel viidud vangi kaks tuhat talupidajat, kes ei suutnud maksta kõrgeid maamakse, enamik nende hulgast olid naised, sest mehed olid kas vangilaagrites, maha lastud või metsas vastupanu osutamas.

Arreteeritute hulgas oli ka uusmaasaajaid, kellele Nõukogude võim oli andnud maad ja seejärel nad maksudega paljaks röövinud. 25. märtsi öösel aga saavutas terror kulminatsiooni, kui korraldati haarang rohkem kui 22 000 maainimesele ja neid ootas teekond Siberisse.

«Inimese elu muutus koos süveneva terroriga odavaks,» meenutab mu eelmisel nädalal saja-aastaseks saanud vanaonu lesk Hilda Paju, kes mäletab veel Eesti iseseisvumist 1918. aastal ja kes pühendas end iseseisvas Eesti Vabariigis kodanikuühiskonna kujundamisele erinevate organisatsioonide ja haridustegevuse kaudu. «Kui ma jälgin tänapäeva ühiskonnas toimuvat üksteise mahategemist, pilkamist ja respekti puudumist, siis ma arvan, et meil läheb sama palju aastaid, kui kestis okupatsioon, selleks et eestlased õpiksid end ja teisi väärikalt kohtlema.»

Kaastunde elimineerimine, mis okupatsiooniga kaasnes, muutis inimeste suhtumist üldistesse moraaliväärtustesse. Surmahirmus suruti maha kodanikujulguse ja südametunnistusega kaasnev nõue ligimest aidata. Inimesed kujundasid teadlikult või ebateadlikult oma sisemise moraalimustri selliseks, et see vastaks neile valikutele ja käitumisele, mida nad oma elus olid sunnitud järgima. «Me mõtlesime enda jaoks välja trööste, tõmbusime endasse ja näitasime kaotusega seotud leina ainult kõige lähematele ja püüdsime unustada.»

Hilda, kes oli läbinud Eesti Vabariigis samariitlaste kursused, ravis siiski hävituspataljonlaste poolt surmale määratud noort meest ja peitis oma kulakuks kuulutatud õde. Samal ajal põletasid teised õed rahvavaenlasena tagaotsitava õe fotosid, mis oleksid võinud läbiotsimisel saada kogu suguvõsa küüditamise põhjuseks.

Soveti keele eksperdi Uno Liivaku uurimustest selgub, et võitluses n-ö rahvavaenlastega kadus eesti keele sõnavarast sõna «halastus», see asendati sõnaga «halastamatult». Halastamatult tuli heita kõrvale «väikekodanlik humanism», kus hättasattunule pakuti abi, õla- ja kaastunnet. Käibelt kadus ka sõna «ligimesearmastus».

Et kustutada inimeste mälust Eesti Vabariigi mõiste, moraal ja väärtused, hävitati 30 miljonit raamatut. «Selleks koguti vallamajadesse küüditatute kodudest kokku sinna jäänud kirjandus ja taoti see kirvega tükkideks, millega parandati kevade vihmadest poriseid teid või põletati ahjudes vallamajade kütteks.» Sellest operatsioonist võttis osa ka ühe mu tuttava isa, kel õnnestus päästa üks iseseisva Eesti elu kajastav pildiraamat, mida ta tütar salaja vahel vaatas ja mis andis talle aimdust eelmisest elust.

Mu vanaonu saja-aastane lesk imestab, et veel tänapäevalgi korratakse Nõukogude ajal süvendatud müüti eestlaste 700-aastasest orjapõlvest, toapoisi mentaliteedist ja muid oma rahvust alahindavaid väljendeid. Endise Tartu kommerts­gümnaasiumi õpilasena ta ei mäleta, et Eesti Vabariigi ajal oleksid haritlased midagi taolist rääkinud. Me olime uhked oma vabariigi üle, me elasime kõrvuti baltisakslastega ega tundnud mingit alaväärsuskompleksi.

Hävitava käitumise ja terror-kontrolli abil taheti süvendada häbi, usaldamatust ja vaenu ning näidata, et eestlased lõid uue korra oma vabal tahtel, vihast kodanliku vabariigi vastu.

Nõukogude propaganda ja agitatsioonivalitsuse psühholoogid leiutasid terve rea selliseid väljendeid, mis näitasid, kui ebaõnnestunud oli olnud kodanlik Eesti Vabariik.

Liivaku kirjutab, et negatiivsete emotsioonide plahvatust pidid esile kutsuma sellised väljendid nagu «kodanlik kääbusriik», «Eest­i fašistlik valitsus», «rahvavae­nulik valitsus», «Pätsi-Laidoneri klikk», «Eesti fašistliku kodanluse mahhinatsioonid» jne. Ajaloo ümberkirjutamise kaudu sugereeriti, et 21. juunil 1940. aastal tõusid eesti töölised üles, kukutasid kommunistliku partei juhtimisel oma «fašist­liku ja sõjaõhutajate valitsuse» ja läksid vabatahtlikult Nõukogude Liidu koosseisu. «Kulakuteks» tembeldatud inimesed pidid jääma aga ilma kaastundest.

Vallamajadesse käsutatud autojuhid ja vallatöötajad sunniti Punaarmee püssimeeste saatel teenäitajateks küüditatute nimekirjades olnud inimeste juurde. Sellega süvendati usaldamatust ja vaenu rahvuskaaslaste seas. Meelde tuleb 2010. aastal Varssavi getost vändatud dokumentaalfilm «Unfinished» («Lõpetamata)», kus näidati, kuidas natsid lavastasid getos stseene, et panna pärast sõda maailm uskuma, et juudid hävitasid end tegelikult ise.

Vägivallatseja tahab alati jätta muljet, et ohver on ise süüdi, ja leiab selleks piisavalt tõestusi, provotseerib, mõtleb välja, otsib kaasajooksikuid, kes ongi valmis omakasu nimel reetma.
Paar aastat tagasi, kui ma esinesin oma dokumentaalfilmiga «Tõrjutud mälestused» Iirimaal, tuli minu juurde umbes kolmekümnendates aastates eesti naine ja teatas, et tal on seoses märtsiküüditamisega ka oma perelugu rääkida, sest see väljarääkimata lugu mürgitab teda pea iga päev. Naine jutustas, et kui 1949. aastal küüditati Siberisse ta ema vanemad, jäi tema ema juhuse tahtel Eestisse. Kõik sugulased aga keerasid lapsele selja, keegi ei julgenud teda enda juurde võtta, sest kartsid, et siis viiakse ka nemad kodumaalt minema.

Noor naine pihtis, et see sündmus jättis ta emasse kibestunud tunde, mis on kandunud üle ka temasse hoiakuna – omade peale ei või loota. Naine kahtles, kas ta kunagi tulebki Eestisse tagasi, sest tunne, et sa ei saa tunda kodumaal heas ega halvas õlatunnet, on nii sügav.

Mae Gailit, keda ma intervjueerisin oma uue teose «Soome lahe õed – vaadates teiste valu» (ilmub sel aastal Eestis) jaoks, meenutab, kui keeruline oli sõjajärgne olukord okupeeritud Eestis psühholoogiliselt. Mae isa Valdur Aljas oli kaitseliitlasena arreteeritud 1941. aastal ja Venemaal maha lastud. Kolmeaastane Mae viidi samal aastal loomavagunis koos lasteaiajuhatajast ema Rita ja aastaste kaksikute Riina ja Jüriga Siberisse. Kaksikud surid sel raskel teekonnal. Ema võeti Venemaal rongilt maha ja pandi sunnitöölaagrisse, laps saadeti lastekodusse, mis sarnanes koonduslaagriga.

Viie aasta pärast vabanes ema laagrist ja põgenes Maega Eestisse. Mae mäletab, kuidas õpetajad teda koolis peitsid ja ema vahetas tihti elukohta. 1949. aasta suure küüditamise ajal pakkus neile varjupaika üks kanalavalvur. Ta ema aga ei pidanud vastu, kui ta 1950. aasta jaanuaris uuesti arreteeriti, ja tegi enesetapu.

Mael on kodus fotod, kus tema ema ja isa on koos oma sõbra ja Mae ristiisa Gustav Ernesaksaga. Mae pöörduski pärast ema surma abi saamiseks oma ristiisa poole, kes oli Nõukogude Eestis tunnustatud koorijuht ja helilooja. Kuid Ernesaks ütles Maele, et see kõik leidis aset tema eelmises elus, sellest on palju aega möödas ja ta ei taha enam Maega tegemist teha. Hiljem Maega juhuslikult tänaval kohtudes pööras ta näo kõrvale.

Paar aastat tagasi Gustav Ernesaksast valminud dokumentaalfilmist «Laulutaadi hümnid» saab vaataja teada, et ka Ernesaks maksis oma positsiooni eest Nõukogude ühiskonnas lõivu. Nõukogude julgeoleku valvsa pilgu all elades kannatas ta ka ise aeg-ajalt psüühiliste häirete ja pingete all.

Mae ütleb, et omade poolt hülgamine oli ta elu kõige kohutavam kogemus: «Keegi ei tahtnud tegemist teha sellise inimesega nagu mina.»

Tallinna Ülikoolis kultuuriteadust õppiv Anni Agu­raijuja, kes osaleb noor­e režissööri Martti Helde tehtavas küüditamist käsitlevas filmis «Risttuules», leiab, et me peame kas või kunsti abil oma haava ära puhastama, õppima näitama hoolimise, kokkuhoidmise ja ligimesearmastuse tunnet, et mineviku patoloogiatest vabaneda.

Anni, kelle vanavanaema oli president Päts­i isiklik stenografist, kes 1941. aasta repressioonide pinges haigestus ja suri, imestab, kui suur võib oll­a rahvuslik trauma, et isegi tema vana­vanaema lugu on tänapäevani peidetud saladuseloori alla.