PRIIT URING ⟩ Avalikud andmed reeturkirjanikest, teine osa

22. juunil 1940 ilmus esimene puna-Postimees, selle tegemist dirigeerisid Max Laosson ja Harald Haberman Foto: DEA / digiteeritud Eesti ajalehed

• Mihkel Jürna käis 6. augustil Eesti delegatsiooniga Moskvas palumas Eesti liitmist NSVLiga.
• Paul Harald Keerdo oli 1940. aasta riigikukutajate ninamees Tartus.
• Max Laosson sai tuntuks oma süüdistuskõnega EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumil 1950. aastal.

Juhan Smuul ei olnud kõige silmapaistvam kollaboratsionist Eesti Vabariigi kirjanike seas, keda jurist ja kirjanik Priit Uring nimetab reeturkirjanikeks. Kuna Eestis on desovetiseerimine jäänud eri põhjustel sisuliselt tegemata, pole antud ka õiglast hinnangut nendele traagilistele aastatele, kui Eesti Vabariik hävitati ja verre uputati, seda ka reeturkirjanike abiga. Avaldame teise osa Priit Uringu kirjatükist, mis heidab valgust nendele tumedatele aegadele meie ajaloos, millest osa veel ootab lõplikku hinnangut.

3. Mihkel Jürna

Edasi saadik nr 20, Jürna, Mihkel, oli reetmise ajal 40-aastane, elukoht Tartu.

Vikipeedia andmeil sündis Jürna 17. septembril 1899 Roela vallas Soonuka külas ja suri 5. detsembril 1972 Tallinnas. Oli talurentniku poeg, õppis Kiltsi vallakoolis, Väike-Maarja kihelkonnakoolis, Tartus H. Treffneri gümnaasiumis, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas ja 1934–1937 arstiteaduskonnas.

Jürna sai kõrghariduse Eesti Vabariigis, millele pööras hiljem aga selja nagu koer, kes hammustab toitja kätt. Internetis leidub Kiltsi põhikooli kodulehel Mihkel Jürna elulookirjeldus, millest nähtub, et ta liitus 1940. aastal pärast Eesti okupeerimist ühiskonna sovetiseerijatega ja astus samal aastal ka kompartei liikmeks.

Jürna hääletati juulis 1940 sovetliku ja ebaseadusliku II Riigivolikogu liikmeks 43. valimisringkonnast Tartus. Tema vastaskandidaadiks oli esitatud jurist ja poliitik, eelmise Riigivolikogu liige Jaan Vain, kes valimiste ajaks kõrvaldati ja suri 18. veebruaril 1942 Tartus 55-aastasena seni teadmata põhjustel.

Jürnast sai riikliku kirjastuskeskuse juhataja. Seejärel evakueerus ta sõja alguses Saksa okupatsiooni eest Leningradi, kus oli tagalas eestikeelsete raadiosaadete vastutav toimetaja ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu volinik. Hiljem oli veel kutseline tõlkija Tallinnas. Oli ka punameelseks muudetud Kirjanike Liidu liige aastast 1943.

Õhtulehes on Allar Viivik avaldanud 6. augustil 2005 artikli, kust loeme, et 6. augustil 1940 lõppes Moskvas aasta varem alanud draama «Balti riikide liitmine Nõukogude Liiduga». Eesti delegatsiooni poolt esines kõigepealt Johannes Lauristin. Jürnat mainitakse aga nii: «Eesti töötavate naiste nimel kiitis kõnet tagant Juliana Telman, talurahva rõhumisest «ilge kodanluse» poolt rääkis Georg Abels, haritlaste olukorrast Mihkel Jürna ning «Nõukogude töörahva innustavast eeskujust» kõneles Neeme Ruus.»

Jürna elas 73-aastaseks, suri Nõukogude Eestis. Oli sulemehest variser. Sai hariduse Eesti Vabariigis, aga jooksis pärast seda üle Vene okupantide poolele ja muutus seeläbi ka puhastverd reeturiks.

4. Paul Harald Keerdo

Edasi saadik nr 23, Keerdo, Paul Harald, oli reetmise ajal 49-aastane, elukoht Tallinn.

Vikipeedia andmeil sündis Paul Harald Keerdo 4. aprillil 1891 Tartus ja suri 6. jaanuaril 1950 Tallinnas. Tema vanemad olid pärit Keerdust, mis asub Tartumaa Vasula alevikust natuke maad lõunas Vasula-Sopaku tee ääres. Isa oli maaler.

Keerdo kohta toob ajaleht Maa Hääl 1940. aasta 10. juuli numbris ära eluloolisi andmeid, mille järgi sündis ta Tartus töölise pojana, õppis mõne aasta Treffneri gümnaasiumis, kuid oli majanduslikel põhjustel sunnitud õppimise katkestama. Ta oli haridust täiendanud õhtukursustel ja iseõppimise teel ning oli elukutselt peennahatööline. Alates 1912. aastast oli Paul Keerdo olnud aktiivselt tegev töölisliikumises ja ka poliitikas, olles 1. ja 2. Riigikogu liige ning tegutsedes ajakirjanikuna mitme töölislehe toimetuses. Samas artiklis märgitakse tema kriminaalse külje kohta järgmist:

«1924. aasta 149 protsessis mõisteti Keerdo töörahva huvide kaitsmise eest eluaegsele sunnitööle, kust ta vabanes 1938. aasta amnestia puhul. Viimastel aegadel tegutses ta töölis-kirjanikuna ja on kommunistliku partei keskkomitee liige.»

Sõjaväe poliitiliseks peajuhiks määrati presidendi käskkirjaga mees, kes oli mõistetud eluaegsele sunnitööle.

Kuni 1940. aastani kuulus Keerdo Eestimaa Kommunistliku Partei illegaalsesse büroosse ning juhtis Tartu põrandaalust organisatsiooni. Ta tegi kattevarjuks legaalset tööd Tartu Töölisteatri, alkoholismivastase kultuuriühingu ning Eesti Vabamõtlejate Ühingu Humanitas kaudu ja elatas ennast juhutöödega.

Siis algas Vene okupatsioon. Juulis 1940 toimunud II Riigivolikogu võltsvalimistel kandideeris Keerdo 49. ringkonnas (Alatskivi-Kallaste) Eesti Töötava Rahva Liidu nimekirjas ja hääletati pseudoparlamenti nagu ka kõik teised selle partei kandidaadid üle Eesti. Vastaskandidaat, advokaat, ühiskonna- ja kultuuritegelane, Vabadussõjas osalenud Elmar Lani oli nende 87 hulgas, kes esitasid oma kandidatuuri 1940. aasta Riigivolikogu valimistel väljaspool Töötava Rahva Liidu nimekirja, aga ka tema kuulutas valimiskomisjon kõlbmatuks ning ta kõrvaldati enne valimispäeva.

Keerdo seevastu oli 1940. aasta riigikukutajate ninamees Tartus. Ta oli ka sama aasta 8. juulist kuni augustini Eesti sõjaväe poliitiline peajuht. Ajaleht Maa Hääl kirjutas sel puhul, et sõjaväe poliitiliseks peajuhiks määrati presidendi käskkirjaga mees, kes oli mõistetud eluaegsele sunnitööle.

Teosest «Eesti rahva kannatuste aasta. Punane terror ja sovetiseerimine Eestis 1940–1941» võib selle kohta lugeda järgmist:

«Sõjaväe poliitiliseks peajuhiks määratud Paul Keerdo oli, nagu paljud teisedki kommunistliku partei liikmed, oma reeturliku tegevuse pärast aastaid vanglas viibinud ning seetõttu kibestunud ja tegelikust elust võõrdunud. Eesti sõjaväe organisatsioonist ja vajadustest ei olnud tal vähematki aimu. Hoolimata sellest, et ta endale eesti kindrali vormi selga pani, puudus tal eesti sõjaväelaste keskel täielikult usaldus ja autoriteet.»

Keerdo võttis II Riigivolikogus teiste seas sõna Eesti NSV Nõukogude Liidu koosseisu astumise toetuseks. Ta kuulus Riigivolikogu delegatsiooni hulka, mis käis augustis 1940 Moskvas esitamas «palvet» Eesti NSV vastuvõtmiseks Nõukogude Liitu. Teatavasti see ebaseaduslik «palve» ka rahuldati. Vene-Saksa sõja ajal viibis Keerdo Nõukogude Liidu tagalas Venemaal.

Pärast sõda oli ta Eesti NSV rahanduse tippasjamees, ühtlasi kompartei keskkomitee liige. Ta oli Eesti NSV Ajutise Ülemnõukogu ning Eesti NSV Ülemnõukogu II koosseisu liige. Keerdo sulest ilmus 1943. aastal NSV Liidu pealinnas Moskvas Teise maailmasõja aineline jutukogu «Tasuja». Ta kirjutas ka lühijutte ja artikleid, mis ilmusid nõukogude ajakirjanduses, oli ka punameelseks reorganiseeritud Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu liige.

Keerdo elas ligi 59-aastaseks, suri Nõukogude Eestis. Oli eriti aktiivne reetur, rahvusliku iseseisvuse vastane, varem karistatud retsidiivne kurjategija juba enne Vene okupatsiooni, üks keskseid tegelasi võltsriigipöörde lavastajate hulgas ning hiljem kommunistlik funktsionäär mitmel soojal kohal Nõukogude Eesti «viljastavates» tingimustes. Aga kahjuks jäigi ta riigireetmise eest lõplikult karistamata.

5. Max Laosson

Edasi saadik nr 30, Laosson, Max, oli reetmise ajal 35-aastane, elukoht Tartu. Vikipeedia andmeil sündis Max Laosson 10. augustil 1904 Tarvastu vallas ja suri 4. septembril 1992 Tallinnas, oli eesti publitsist ja kompartei funktsionäär, ka Eesti Kirjanike Liidu liige.

1945. aasta ajaleht Postimees toob ära tema biograafia andmeid järgmiselt:

«Max Laosson sündis algkooliõpetaja pojana Viljandimaal. Õppis Tartus H. Treffneri nimelises gümnaasiumis ja Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas. Kuni 1940. aastani töötas vabakutselise publitsistina Tartus, arendades tööliste ja haritlaste organisatsioonides marksistlik-leninistlikku propagandat.

1940–41. töötas Tartus kirjastusühing «Looduse» direktorina, marksismi-leninismi õppejõuna ja ajalehe «Tartu kommunist» vastutava toimetajana. Isamaasõja ajal oli Tartu II hävituspataljoni organiseerijaks ja selle komissariks. 1941. a. viimasel veerandil töötas Omski oblastis ajalehe «Sotsialistitšeski Trud» sekretärina.

1942. a. oli Punaarmee Eesti Rahvusliku Diviisi ajalehe vastutav toimetaja ja hiljem, propagandatööl Leningradi rinde Poliitvalitsuses. 1943. a. määrati Moskvas ilmuva Eestimaa Kommunistliku (bolshevike) Partei Keskkomitee häälekandja «Rahva Hääle» vastutavaks sekretäriks, hiljem Leningradi ringhäälingu eesti osakonna juhatajaks. 1944. a. aprillist on M. Laosson EK(b)P Tartumaa Komitee sekretär.

Kohe pääle Tartumaa vabastamist saksa fashistlikust okupatsioonist asus sm. Laosson energiliselt organiseerima Tartumaa ja Tartu linna majanduslikku, poliitilist ja kultuurilist elu.»

Eelnevast järeldub, et kohe pärast sõda peeti 1941. aastal moodustatud hävituspataljonides osalemist esialgu veel avalikult kangelaslikkuseks, aga okupatsiooni põlistudes hakati kunagist osalemist juba maha vaikima.

Laialdase tuntuse ja tolleaegse tunnustuse pälvis Laossoni artikkel «Mõningaist eesti kirjandusteaduse ja kirjanduskriitika küsimustest», milles hindas ümber 20. sajandi eesti kirjanikke, lähtudes stalinliku kultuurigenotsiidi printsiipidest.

Laosson hääletati II Riigivolikogu, hilisema nimetusega Eesti NSV Ülemnõukogu I koosseis, liikmeks 63. valimisringkonnast Viljandimaal, vastaskandidaat oli Vabadussõjas Tagavarapataljonis teeninud Johannes Mankin, kes kõrvaldati valimistelt ja suri 19. augustil 1942 Põltsamaal praegu teadmata asjaoludel.

Laosson oli ka tulihingeline Stalini pooldaja, pidas stalinismi pühaks raamatuks NSV Liidus 1938. aastal trükisena välja antud üleliidulise kompartei lühikursust, mida Laosson nimetas maailmakirjanduse suursaavutuseks ja vasaraga filosofeerimiseks. Laosson ise ei unustanud samuti vasarat ja reaalset verist vägivalda. Nii oli ta Suvesõjas 1941. aastal ka Mustvee hävituspataljoni komissar, kuid tal õnnestus pageda Venemaale.

Tagalas nimetati ta 1944. aasta aprillist EK(b)P Tartumaa Komitee sekretäriks. Teda autasustati ka Isamaasõja I järgu ordeniga ning 1945. aastal Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga.

Edasi sai Max Laosson tuntuks oma kõnega EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumil 1950. aastal, kus süüdistas tuntud kultuuritegelasi (Nigol Andresen, Johannes Semper, Adamson-Eric, Hans Kruus jt) kodanlikus natsionalismis, antimarksismis jne. Selle pleenumi otsuste tagajärjel sattusid süüdistatud nõukoguliku tagakiusamise alla ja neid represseeriti.

Laialdase tuntuse ja tolleaegse tunnustuse nii Eesti NSV (Laossonile anti 1950. aastal Nõukogude Eesti preemia) kui ka NSV Liidu tasandil pälvis Laossoni artikkel «Mõningaist eesti kirjandusteaduse ja kirjanduskriitika küsimustest» (1949. aasta ajakirjades Eesti Bolševik ja Looming), milles hindas ümber 20. sajandi eesti kirjanikke, lähtudes stalinliku kultuurigenotsiidi printsiipidest. Artiklist sai mõneks ajaks normatiivne eeskuju teistele kriitikutele. Laosson oli ka pärast sõda Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu juures asuva Kunstide Valitsuse juhataja.

Laosson elas 88-aastaseks, suri Nõukogude Eestis. Oli hüperaktiivne äraandja ja mõrtsukas, reetur ruudus, tagurlik inimene, kiusas taga ka nn omasid, mürgitas eesti rahvuslikku kultuuri- ja vaimuelu.

Järgneb