JOAN HINT ⟩ Sildistajatest ja õiglasest hinnangust ehk avalik vastus Priit Uringule

Aadu Hint, «Tuuline rand» Foto: Raamat

Pärast eelmise nädala lõpul Postimehes Priit Uringu «Avalikud andmed reeturkirjanikest» esimese osa ilmumist võttis toimetusega ühendust Aadu Hindi tütretütar Joan Hint, kes on ka kodumaise brändi GUILD üks loojatest ja peadisainer. Kuna tema hinnangul on Uringu kirjatükk eksitav, soovis ta avaldada Priit Uringule avaliku vastuse.

19. augustil ilmus Postimehes Priit Uringu «faktide» poolest rikkalik ja ärapanev artikkel «Avalikud andmed reeturkirjanikest». Kuna artikkel on tugevalt reaalsust väänav ning eksitav – ja siinkohal räägin vaid Aadu Hindist, oma vanaisast, kelle kohta saan ja julgen seda käsi südamel ka väita –, ei saa ma paraku mitte vaiki olla.

Huvitav, kas kirjanik Priit Uring on kursis vanarahva vanasõnaga «Kes teisele ütleb, see ise on»? Sest ilmselgelt pole hr Uring tegelikkusega kursis (avalikud andmed ei võrdu oletuslike kommentaaridega netiavarustest) ning nii mõnegi mehe puhul pole tausta süvitsi isegi uurinud.

Tsiteerin: «…teatud ajal sõja lõpus olevat (Hint) kaalunud ka Rootsi põgenemist.» Kogu perekond ka tegi paadiga põgenemiskatse, kuid tema õe Amanda Kannelmäe sõbratar andis nad üles ning nad võeti kinni. Mida sääraste põgenikega üldjuhul tehti? Kas võib see põhjendada, mis ajendas Hinti teatud kirjandust avaldama?

Kommunistlikke vaateid pooldas Aadu Hint vaid 30ndate lõpus ja 40ndate alguses, kuni sai selgeks punaste tõeline pale.

«Aadu Hint oskas hoiduda kõrvale stalinlikust kultuurigenotsiidist.» Siinkohal on teil õigus, jäi ellu Eesti perekond ning ka kirjasõna emakeeles jätkas ilmumist. Soovitan lugeda ka Hindi esimesi trükke, sh «Tuulise ranna» esimest – mitte teatud põhjustel «parandatud» – väljalaset.

«Oli kommunist ja eesti kirjanik.» Kommunistlikke vaateid pooldas Aadu Hint vaid 30ndate lõpus ja 40ndate alguses, kuni sai selgeks punaste tõeline pale. Ja esialgne (idealistliku, ent pisut naiivse noore mehe) poolehoid on mõistetav, kui olla kursis enamiku inimeste elu- ja heaoluga 20. sajandi algusaastatel (näiteks tasub lugeda 1919. aastal aset leidnud Saaremaa mässu kohta). Saarlaste viha aadli, (tsaari)võimu ja lihtrahva rõhumise vastu on põline – klassideta ühiskonna ülesehitamine ja vaesuse kaotamine oligi esialgu üks ilus unistus, mis kõnetas paljusid.

Mõni aasta tagasi sattusin vestlema Ülo Vooglaiuga, kes meenutas, kuis ühel üritusel üks punane kommunismi ülistanud. Aadu, kes pärast seda tegelast esinema pidi, tõusis toolide kolinal püsti ning teatas valjult, et kui säärast jama aetakse, siis tema ei esine, ning läkski minema. Kui paljud mehed tollal midagi säärast julenuks teha? «Aga avaldas ka poolehoidu põlu alla langenud suurpoeet Betti Alverile.»...

«Kuuldavasti oli ropu suuga.» Aga kuidas on teie väljapakutud sildiga neile, kes end ise täna enam kaitsta ei saa? Olen rääkinud Aadut isiklikult tundnud sõprade ja pereliikmetega, kes kõik kinnitasid, et täiskarsklasena ei laskunud Aadu reaalses elus kunagi labasustesse. Kirjanduses, karaktereid luues, võib-olla.

«...laialt tuntud ja rahva seas populaarne isik.» Huvitav, miks? Kas rahvas oli loll või oma meelsuselt punane?

«Tagantjärele olevat Hint näidanud üles 1940. aasta pöördelistes sündmustes osalemise suhtes kahetsust, kuid seda ilmselt vaid suusoojaks.» Teie «ilmselt» oletused räägivad teie enda kohta palju enam kui Aadu Hindi kohta. Üldiselt on ka nii, et teiste leeke puhudes ei põle enda küünal kuidagi eredamalt.