Ita Ever – eesti teatri auväärseim näitlejanna

Ita Everi fenomen on raskesti seletatav, aga hõlpsasti mõistetav. Foto: Eesti Draamateater

Ita Ever on eesti teatri grand old lady. Nii selgitab eesti keele seletav sõnaraamat väljendit, mis tähistab mingi eluala vanimat ja auväärseimat naisesindajat. Näide on väga hea! Everit teadsid ja tundsid needki, kes teatris ei käinud, temast oli saanud legend.

Lavakunstikooli järelehüüdes kõrvutati teda Paul Pinnaga, keda samuti olevat tundnud kogu eesti rahvas¹. Kuid kas praegu teab kogu eesti rahvas, kes oli Pinna? Või Liina Reiman, kelle mälestussõrmust Ita Ever kandis? Või Aino Talvi, kes talle selle sõrmuse 1984. aastal edasi andis? Pole sugugi kindel.

Näib, et näitlejad unustatakse kiiremini kui kirjanikud (Tammsaaret teavad tõepoolest kõik), keda aitavad meeles hoida nende alati lugemiseks valmis teosed. Näitleja lavarollid on seevastu kaduv kunst, mida videodki täiel moel alles ei hoia. Et näitlejat meeles pidada, on jäädvustada siiski tarvis, nii videos kui ka kirjasõnas. Mis siis, et «lootusetu on püüda suure näitleja fenomeni sõnadesse panna».² Üritagem.