MEELIS KUBITS ⟩ Jõuline moraalne hinnang ja vabandus olnuksid päästerõngad

Kaja Kallas Foto: Mihkel Maripuu

Kui kolmapäeva õhtul oleks peaminister sellise tekstiga avalikkuse poole pöördunud, oleks see võinud ta päästa, pakub Meelis Kubits.

Ukraina tähistas neljapäeval, 24. augustil oma riigi taasiseseisvumise aastapäeva.

Ilmselt läheb veel mõnda aega kui saame teada, millist rolli Eesti poliitikud ja diplomaadid sõjale eelnevatel ning selle esimestel kuudel Euroopa otsustajate ja avaliku arvamuse mõjutamisel tegelikult mängisid, et see pidu eile ilusti taas peetud sai.

Selge on üks. Päris kindlasti ei vasta Eesti ühiskonna terviklik panus meie riigi suurusele rahvaarvu või SKP poolest, millega tegelemine on jäänud, tõsi küll, suure välispoliitika varju. Seegi on vajalik, aga teine jutt. Praegune tahab üle kinnitada, et peaminister Kaja Kallas on viimasel pooleteistkümnel aastal tõstnud lati tõepoolest kõrgustesse, kus Eesti välispoliitika ei ole kunagi varem mänginud. Seepärast on veider, et selline skandaal üleüldse tekkida sai.

Kõige tehtu juures on see näpuviga ja seda tuleb avalikult tunnistada. Ei taha olla tagantjärele tark, küllap on peaministri perekond omavahel jõudnud palju arutada, et logistikaettevõtte teenitud sajad tuhanded ei ole väärt seda, kuhu ollakse tänaseks jõudnud. Küll aga olen huviga oodanud, nüüdseks juba pea 48 tundi, kuhu on jäänud kriisides nii oluline sõnum kui avalik vabandus.

Lihtne inimlik selgitus, mis võtab alati hulka pingeid maha, eeskätt siis, kui teha seda õigeaegselt. Meenutagem, et Mart Laaril läks nn püssiskandaali ajal selleks nädalake, aga see tuli ja omal moel isegi töötas. Ka siis anti Laarile palju andeks ainult seetõttu, et võimule ei tuleks Savisaar. Viimane muuseas tuligi, aga ilma maailmalõputa. Ses mõttes on usuparteil üks argument vähem. Rotatsioon ja võimu vahetus ongi demokraatia.

Niisiis, kelle arvutisse jäi kolmapäeva lõunal kinni tekst, kus näiteks sellised lõigud?

«Mul on piinlik, et selline segadus praegusel ajal üldse tekkis ja (ja astun / ei astu, see on juba peaministri enda, erakonna otsus) ja ma vabandan. Süüdi ma ei ole ja süüdi ma end ei tunnista, aga selles ei olegi asi või täpsemalt siiski nii palju on, nagu armastavad sotsiaalmeedias teisi erakondi puudutavate skandaalide puhul selgitada minu partei vennad ja õed, et asjad ei pea olema hästi, asjad peavad hästi ka näima. Praegu tuleb tõdeda, et minu endagi jaoks on selles loos palju uut informatsiooni, mida ma ei oska kuidagi selgitada. Kuid annan endale aru, et see kõik mõjutab paraku Eesti riigi rahvusvahelist mainet, toob lisatööd meie diplomaatidele, annab trumpe oponentidele. (Ja mis siin salata, teeb raskemaks meie töö sanktsioonipoliitika karmistamisel, ju siis ka Ukraina kaitsmisel). Mul on kahju ja ma vabandan».

No kuidagi nii.

Kas vabandus päästab?

Lihtsalt pressiteatena ja kaks päeva hiljem ilmselt enam mitte. Õige aeg selleks oli kolmapäeva õhtu, hilisem ja optimaalseim ehk neljapäevane valitsuse pressikonverents, aga mida ei ole, seda ei tule. Viivitusega avaldustel on niigi kõva poliittehnoloogia lõhn küljes. Nüüd tuleb kannatada ja minna edasi, sest iga kriis teeb poliitiku tugevamaks, aga on nüansid. Jätkamine on loterii. Reede ennelõunaks on kogu sellest teemast saanud usuküsimus.

See, millise kirega on peaministri mõned erakonnakaaslased, aga ka mõne koalitsioonierakonnaga seotud kiirkirjutajad valmis ambrasuuril tõestama, et siin ei ole üleüldse mitte mingit probleemi, on vaimustav. See on pluss. Omad toetavad, sest taburetid on ohus. Miinus on see, et peaminister ei kontrolli olukorda teljel, mis algab usaldavast abikaasast, kuid lõpeb ühe vaenulikus riigis tegutseva ettevõtte kontoris. Iga halb uudis sellest võrgustikust lisandub peaministri niigi raskesse seljakotti. Üks kõigi, kõik ühe eest.

Eesti on Kaja Kallase juhatusel olnud sanktsioonipoliitika eestkõneleja Euroopas ja kompromissivaba koostöö puudumise vajaduse sõnastaja kodumaal. Riigile kuuluva Operaili näide on manuaal, asi pole sanktsioonides, vaid eetikas, kui lätlased lähtusid esimesest ja meie otsustajad teisest.

Paljusid ettevõtteid on avalikult meedias valitsuse juhatusel mõnitatud, kutsutud üles boikoteerima, avaldatud musti nimekirju. Seda plaati enam peale panna ei õnnestu, sest suvaline ettevõtja, kes valitsuse sõnastatud ühiskondliku surve tagajärjel Vene turult ära tuli, inimesed lahti lasi ja kahju sisse võttis, saadab valitsuse ja avaliku arvamuse lihtsalt pikalt. Ja tal on argument. Sest praegu käiakse «minu sõnade, mitte tegude järgi».

Peaminister ja usupartei teevad näo, et see ei ole probleem. Tegelikult on ja küll me näited siin sügisel ära jõuame kuulata.

Distantseerumine eelviidatud teljest, jõuline moraalne hinnang ja vabandus olnuksid päästerõngad.