Ajalugu kordub. Spordimaailmas vaeveldakse suvel 2023 järgmise aasta Pariisi suveolümpiamängudele mõeldes täpselt samade probleemide all nagu kolmveerandi sajandi eest. 1948. aastal jätkati pärast tosin aastat kestnud pausi olümpiamängudega ning olümpiaväravatest pressis sisse Nõukogude Liit, kirjutab spordiajakirjanik Tiit Lääne.

Maailm oli teist korda jätnud seljataha suure sõja ning püüdis esimestel rahuaastatel taastada ka olümpialiikumist. Kuid võrreldes 1918. aastal lõppenud Esimese maailmasõjaga oli spordi- ja geopoliitiline olukord sootuks teine.

Esimese maailmasõja ajal tekkinud Nõukogude Venemaa oli püsinud ligi veerandsada aastat isolatsioonis ka spordis. Jättes kõrvale mõned napid kontaktid Norra, Soome, Poola, Saksamaa ja Baltimaadega (1920. aastate algul) ning hiljem Türgi ja Hispaaniaga (1930. aastatel), tegi ainsa erandi Rahvusvaheline Uisuliit (ISU). Viimane lubas Nõukogude Venemaa sportlased 1923. aasta talvel kiiruisutamise MM- ja EM-võistlustele, kus Jakov Melnikov võitis Stockholmis toimunud MMil 5000 meetri distantsil isegi kulla.

Pärast Teist maailmasõda oli aga Euroopa jaotatud mõjusfäärideks. Baltimaad olid kaotanud iseseisvuse ja okupeeritud Nõukogude Liidu poolt, kes oli natsismi üle võidu saavutanuna kehtestanud oma kommunistliku režiimi veel terves hulgas Euroopa riikides (Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Bulgaaria, Rumeenia ja osa Saksamaast).

Nõukogude Liidu positsioon Euroopa vabastajana oli selline, mis tagas neile avatud uksed igale poole. Mitmetel juhtudel seda ka kasutati ja spordiski püüti esimese hooga suurriigi kaasamisega maailma spordiellu lahked olla.

Kommentaarid
Copy