AJALUGU ⟩ Praha kevad ja Eesti haritlaskond

Nõukogude sõjaväelased tankidel Praha kesklinnas 21. augustil 1968 Praha kevadet – inimnäolise sotsialismi katset – maha surumas. Foto: Libor Hajsky/Reuters/Scanpix

Praha kevad ja selle mahasurumine on üks neid murranguid, mis liigitub mälupaigaks, st on meie kollektiivses mälus erilise kaaluga. Üsna tavapäraselt seostub Praha kevad omakorda teise mälupaiga, nn Tartu kevadega, mille sisu kujundas ülikooli noorsooliidrite püüdlust panna alus mitte ainult kultuuriliselt, vaid ka poliitilises elus mõjusale demokraatlikule organisatsioonile.

Nii üliõpilasliikumises kui ka Tallinna kultuuriringkondades jõudu kogunud meelsus kinnitab, et meil oli küpsemas Praha kevade Eesti variant. Marju Lauristini tõdemusel «ei jõudnud see meil massidesse, tänavale, tankid tulid enne Prahasse. Aga liikumine oli samas suunas».

Tartu kevade allikad peitusid ühiskonnas (ajaloos, demokraatlikes traditsioonides), kuid selle vallandumise tõukeks sai Praha kevad. Tšehhide-slovakkide algatused andsid usu, et bolševistlik vägivallarežiim pole kõikvõimas, et inimnäolisema elukorralduse poole püüdlemine võib ka Berliini müürist siinpool olla realistlik eesmärk.

Praha kevad

• Liberaliseerimisperiood Tšehhoslovakkias 1968. aasta jaanuarist augustini.
• Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei Keskkomitee tagandas 1968. aasta jaanuaris esimese sekretäri Antonín Novotný. Aprillis kuulutas partei uus juhtkond eesotsas Alexander Dubčekiga välja reformikava, mis nägi ette riikliku plaanimajanduse täiustamist turumajanduslike reeglitega ning sõnavabaduse kehtestamist, sealhulgas tsensuuri tühistamist.
• NSV Liidu juhid kartsid Tšehhoslovakkia sündmuste ülekandumist teistesse sotsialistlikesse riikidesse ja seetõttu tungisid NSV Liidu väed koos Poola, Ungari, Bulgaaria ja Saksa Demokraatliku Vabariigi vägedega 21. augustil 1968 Tšehhoslovakkiasse ja võtsid võimu enda kätte.
• Operatsioonis osales 4600 tanki ja 500 000 sõdurit. Tagandati mässulise kommunistliku partei juhtkond ning lõpetati katsed reformida sotsialismisüsteemi. Dubček vangistati ja asendati Gustáv Husákiga.

Professor Peeter Tulviste kinnitusel levis sedalaadi veendumus ka ühiskonnas laiemalt. See aeg tekitas «tunde, et asjad liiguvad paremuse poole; et vabadust tuleb üha juurde ja üha rohkem räägitakse tõtt; et selles süsteemis on võimalik inimvääriliselt elada, kui seda veelgi muuta; me saame selles muutumises osaleda ja seda suunata».

Eesti psühholoog ja poliitik, akadeemik Peeter Tulviste (1945-2017). Foto: Margus Ansu

Tagasivaadetes mäletatakse nii Praha kui ka Tartu kevadet lootuste sünni ja lüüasaamise võtmes kui valestarte, millega provotseeriti stalinistide revanš. Tõsi, restaliniseeruva režiimi reformimise mõtegi kriminaliseeriti seejärel mitmeteks aastakümneteks. Ehkki ajalool pole «tõelisi eesmärke» ja selle kulg meenutab pigem Ameerika mägesid, avaldusid Tartugi kevades teatavad arenguperspektiivid ja valimisolekud tegutsemiseks. 80ndate aastate teisel poolel nii impeeriumi südames kui ka Eestis alanud liikumine liberaliseerimise suunas leidis Tartu kevadest «ajalooliste kapitalide» (mentaalsete, ideoloogiliste, kogemuslike jne) näol mitmeid toetuspunkte.

Tšehhoslovakkia sündmusi püüti varjata

Nõukogude Liidu välisimpeeriumis, st sotsialismimaades toimuvaid poliitilisi ja kultuurilisi arenguid jälgiti Eestis väga tähelepanelikult. Üks väheseid tegureid, mis avardanuks meie kultuurilisi võimalusi ja murendanuks ka võõrvõimu poliitilist painet, oli Moskvast peale surutava režiimi üldisem «lahjenemine».

See oli põhjuseks, miks Eestis elati innukalt kaasa igale liberaliseerimise märgile või väljavaatele Ida-Euroopas. Samas oli just «nakkuse» levimise oht põhjuseks, miks Kreml tegi kõik, et välisimpeeriumis Moskva haarde nõrgenemisest kõnelev jääks eriti just Baltimaade eest varjatuks. Kuid Tšehhoslovakkias hoogu koguvat demokratiseerimist oli Eestis raske varjata. Põhja-Eestis jälgis kolmandik elanikkonnast Soome TV kanaleid. Ka Lääne raadiojaamade kuulamist ei õnnestunud täielikult takistada.

Loovvaimudes, nagu Paul-Eerik Rummo, äratanud kuuldused Tšehhoslovakkia majanduslikest ja poliitilistest uuendustest, «ligikaudu samasugust imetlust ja kadedust nagu Poola kunstid» ja võimendasid küsimust «miks meie ei võiks, see on ju nii endastmõistetav ja loomulik».

«Nakkuse» levimise oht oli põhjuseks, miks Kreml tegi kõik, et välisimpeeriumis Moskva haarde nõrgenemisest kõnelev jääks eriti just Baltimaade eest varjatuks.

Kuna Tšehhoslovakkia oli ikkagi nn sotsriik, siis oli sealset loometööd tutvustades võimalik legaalselt levitada ka demokraatlikku mõtet. Nii teati, et 1967. aasta juunis sealset komparteid kritiseerinud Václav Havel eemaldati Kirjanike Liidu juhatusest. Vaikseks protestiks oli tema režiimikriitilise näidendi «Teade» avaldamine Loomingu Raamatukogus.

Olomoucis käinud Jaan Tooming tunnistas, et 1967. aasta kevadise külastuse järel ei suutnud «unustada, milline rõõm ja lootus seal noortest õhkus. Hakkasin õppima tšehhi keelt, kuna sealses trükisõnas kirjutati asjadest, millest meil oli neil aastail raske teadmisi hankida.»

«1968. aasta jaanuaris, kui õhus aimus juba Praha kevad,» veerisid Teet Kallase mäletamist mööda «mitmed meist [kirjanike liidu häälekandjat] «Literární listy» jne.» Tšehhoslovakkia-vaimustusele andsid lisahoogu turismireisid, külalisesinemised, ehitusmaleva rühmade vahetus (üks ehitusmalevlastest tudengirühm naasis just enne 21. augustit) jne.

Meeleavaldajad on Prahas süüdanud autokummid Foto: AFP/Scanpix

Sisuka ja usaldusväärse pildi saamine Tšehhoslovakkia arengutest nõudis tõsiseid pingutusi. Professor Uno Mereste sõnade kohaselt ei leidunud Saksa ja Vene väljaandeis tšehhide taotluste kohta midagi peale mahategemise «või otsese sõimu». Soomlaste Kansan Uutiset korranud truult Pravdas kirjutatut. Austria kommunistide ajakirjas Weg und Ziel ilmus objektiivseid ülevaateid sellest, mida Prahas tegelikult taotleti, kuid seda saanud kioskist harva osta. Prahas (sh ka vene keeles) ilmuv ajakiri «Rahu ja sotsialismi probleemid» trükkinud siiski ära teesid sellest kohta, kuidas ja mida kavatseti kehtivas süsteemis liberaliseerida, seejuures aga selle sotsialistlikku olemust muutmata.

Professor Juri Lotmani ja tõlkija Lembit Remmelga kultuurikontaktid aga ka tšehhi literaatide külaskäigud hakkasid teenima režiimikriitilise kirjasõna sissesmugeldamist.

Ajalehe Sirp ja Vasar toimetaja Kalju Uibo meenutusel toonud Lembit Remmelgas ühel päeval toimetusse detektiiv Cannoni väljanägemisega tšehhi literaadi, kes jutustas mitu tundi oma kodumaal toimuvast. Lahkudes kinkis ta mõned «Literární listy» numbrid. Ühes neist oli karikatuur: hiiglasuur karu tagumik, kuhu piitsaga aetakse erinevas rahvariides mehikesi. Üks aga, Tšehhoslovakkia rahvuslippu lehvitav, ei taha mitte kuidagi minna, tõrgub ja tõrgub.

Opositsioonilisi mõtteid ja hoiakuid toetasid mitte ainult Kuku laadi klubid, vaid ka kultuuriväljaannete toimetustest kujunesid vaikimisi omalaadsed mõttetalgute töötoad. Kalju Uibo: «Meil kujunes toimetuses hea ja usalduslik õhkkond: Andres Ehin, Endel Mallene, Endel Link, Ressi Kaera, Heljo Ernesaks, Ene Maremäe. Ja muidugi toimetuse raudvara Boris Trull. Meie vaimseks kreedoks sai, ehkki me seda kusagil ei formuleerinud ega sellest konkreetselt rääkinudki, illusoorne «inimnäoline sotsialism», võimalikult avaram loominguvabadus (R. Garaudy «piirideta realism») ja üksmeelne vastuseis venestamisele.»

Oma silmaga demokratiseerimist jälgida saanud teadlastest nagu Jüri Engelbrechtist, Juri Lotmanist ja Tšeslav Luštšikust said tšehhide reformialgatuste tulised toetajad. Turumajanduslike reformide kavad paelusid Tartu majandusteadlasi, sh ka tollal veel üliõpilast Siim Kallast: «Praha kevad äratas suurt tähelepanu. Olime Tšehhoslovakkia sündmustega pisiasjadeni kursis. Teadsime nimesid nagu Mlynář, Smrkovský, Císař, Kriegel, kirjanikke Kohoutit ja Havelit, majandusringkondades jälgisime hoolega Ota Šiki töid ja tegemisi. Õhkkond oli täis aktiivseid arutelusid ühiskondlikel teemadel. Mistahes koosolekud tõid kohale täismaja.»

Lapseohtu noored Praha tänaval kokkupõrgete ajal. Foto: AFP/Scanpix

Tähelepanuväärselt sidus oma tuleviku Prahas puhuvate vabadustuultega ka koolinoorsoo ärksam osa. 1968. aastal Tallinna 7. keskkooli lõpetanud tulevase akadeemiku Jüri Alliku sõnul sisendasid tema ja sõber Andrus Park n-ö omaalgatuslikus koolilõpuaktuse sõnavõtus kuulajatele, et oleks aeg eeskuju võtta meie Praha sõpradelt. Õpetajad vaatasid meid hämmingus, osad isegi pooldavalt, kuid keegi ei julgenud avalikult midagi öelda.

Tšehhoslovakkia reformide radikaliseerumist kiirendas Praha kevade ühe peamise ideoloogi, ajakirjanik Ludvík Vaculíku koostatud, juba antikommunistlikult režiimikriitiline manifest «2000 sõna». Selle ümber arenesid arutelud ka Eestis. «Oma aja kohta krehvtisele tekstile,» nagu Jaak Allik seda iseloomustas, mis «ajas nõukogude parteijuhtidel harja lõplikult punaseks,» pääses tema ligi tänu oma isale Hendrik Allikule, kes oli ministrite nõukogu esimehe asetäitja ja luges TASSi (Nõukogude Liidu Telegraafiagentuuri) koostatud Atlast. «Isa tõi selle koju. Mina tõlkisin selle vene keelest eesti keelde ja viisin selle Tartusse.»

Tartu ülikooli komsomolikomitees seda paljundati. Olev Remsu sõnul oli «2000 sõna» komsomolikomitees «kogu aeg laual, igamees võis seda lugeda». Sealsete jutuajamiste põhiteemaks, nagu seda on meenutanud, oli Tšehhoslovakkia.

Manifesti levimisest puudub ülevaade, kuid selles osalesid ka antikommunistlikud teisitimõtlejad nagu Valdur Raudvassar. Sirje Endre mäletab, et tema samizdati materjalide seas oli ka palju sellest, mis juhtus Tšehhoslovakkias. Mõni aasta hiljem toimunud dissidentide kohtuprotsessil kasutas süüdistaja nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda tõendina «2000 sõna» levitamist.

Ootused ja lootused, mis purunesid

Arvamused Tšehhoslovakkia reformide revolutsiooniks süvenemise väljavaadete suhtes lahknesid teravalt. Suuresti pessimismi toitnud Ungari 1956. aasta ülestõusu mahasurumise kogemuse kõrval oli ruumi isegi ülevoolavale optimismile, nagu selle on jäädvustanud režissöör Mati Põldre. «Äsja Rootsist naasnud televisiooni peadirektor [Leopold Piip] oli Tšehhi arengute ja tuleviku suhtes optimistlik. Uskusin, et Tšehhist saab sotsiaaldemokratlik riik nagu Rootsi.» «Püüdsin kolleegile, režissöör Virve Koppelile selgeks teha, et vähemalt aasta pärast on meil ka oma Dubček ja rahvas nõuab meilegi Rootsile sarnast riiki. Virve vaatas mind hirmunult. Aeg näitas, et tal oli õigus, panin mööda.»

Alexander Dubček (1921-1992), slovaki päritolu Tšehhoslovakkia poliitik. Foto: Fortepan/Wikimedia Commons

Ajakirjanik, Tartu Ülikooli tollane komsomolijuht Sirje Endre on esile toonud kujutlust, nagu oleks Tšehhoslovakkias vallandunud revolutsioon sissejuhatus Nõukogude Liidu kokkuvarisemisele. «Uskusin, et toimub midagi revolutsioonilist ja meie oleme see n-ö Tšehhoslovakkia eelpost – see kõik segunes peas sedavõrd, et mul oli tõesti tunne, et me hakkame midagi kolossaalset tegema. Esiteks me lööme Eesti NSV Liidust lahku, kuigi me seda nii selgelt välja ei öelnud.»

Eesti kirjanik ja poliitik Paul-Eerik Rummo (sünd. 1942). Foto: Tairo Lutter

Mitmeti üldisem, nagu see peegeldub Paul-Eerik Rummo tagasivaates, oli tahtmatus uskuda, et venelased ikkagi ründavad. «Isiklikus plaanis seostub august 1968 mul teatriühingu puhkemajaga Vääna-Jõesuus. Lageda taeva all keset õue oli mul kahe tabureti peal üles löödud kabinet, kus kirjutasin laulutekste filmile «Viimne reliikvia» ning teise silmaga valvasin last, kuni naine jõe ääres mähkmeid loputamas käis. Öösiti kuulasime raadiot – teateid ja otsereportaaže Tšehhoslovakkiast. Kõik see kokku moodustas mingi hästi kokku kõlava terviku – väike laps, ilus lõpupoolne suvi, mustlaslik elulaad. «Viimse reliikvia» rändrüütellikud vabadusmeeleolud ja proovile pandud vabaduse sumbumiseelne eufooria kuskil mitte liiga kaugel.»

Poliitikamaailmas arenevaid protsesse majandusteadlase pilguga jälginud professor Uno Mereste arutluste kohaselt, nagu ta seda oma Soome kolleegidele selgitas, polnud võimalik, et Moskva võimu ohustavaid arenguid jäädakse n-ö kõrvalt vaatama, et kui käsumajanduses tõepoolest midagi muudetakse, «siis paratamatult osutuvad samalaadsed muudatused vältimatuiks ka NSV Liidus.» Moskva vastus olnud «juba poolest suvest selgesti näha». «Iga muu võimaluse kasutamine eeldaks liiga palju mõistust, seda aga ei olnud tolle küsimuse lahendajatel kusagilt võtta.»

Tank Praha tänaval 1968. aasta augustis vastasseisu ajal meeleavaldajate ja sissetunginud Varssavi pakti vägede vahel. Foto: AFP/Scanpix

Nagu kirjanduskriitik ja toimetaja Aksel Tamm täheldas, oli siiski märke, et Tšehhoslovakkia «katku levitajatel» hoiti silm peal. «1968 tuli ta [Lembit Remmelgas], kuna ta oli käinud aasta algul Tšehhis, kolinal kirjanike liitu rääkima, kui vahva seal kõik on, kuni käis see augusti-raks. Siis oli tal sel teemal vestlusi Sirbi naabritega üle tee.» «Üle tee» Pagari tänaval oli end sisse seadnud KGB peakontor.

Kallaletungi Ukrainale meenutav Kremlist lähtunud ähvardav retoorika, aga ka vägede koondamine ennustas paljudele halvimat, küsimus oli peamiselt selles, millal rünnak algab. Professor Boriss Bernšteini mälestustest loeme: «Vastu hommikut, kell võis olla kuus, helistas mulle laborant. «Boriss Moissejevitš,» ütles ta, «nad tegid selle ära». Lihtsalt seda, mille nad ära tegid, ei olnud tarvis seletada, selle pinge all olime elanud juba nädalaid.»

Praha tankidega üle ujutamine oli vaimuinimesele, nagu seda Enn Põldroosi, Kaljo Põllu, Teet Kallase, Enn Vetemaa jt tagasivaated ka kinnitavad, tõeline šokk.

Eesti kirjanik ja helilooja Enn Vetemaa (1936-2017). Foto: Peeter Langovits

Enn Vetemaa: «Olin parajasti Salme kohvikus, kus istus tavakohvikuliste hulgas seekord ka erakordselt palju siniste punatriibuliste pükstega julgeolekumehi. Just siis, kui saime teada, et vene tankid on Prahas. Õudne hakkas. Ja pettumus ja viha. Igatahes viskasin šampusepudeli vastu peeglit (ebaviisakas küll!) ning seejärel pühkisin kogu laua nõudest tühjaks. Kinni nad mind ei võtnud. Teet Kallas oli näost valge ja viis mu kohe minema.»

Mõnevõrra üllatavalt, nagu Enn Põldroos seda koges, leidus vaimuinimestegi seas Moskva «mõistjaid»: «Tulime koos Jüri Palmiga Kuku klubisse, kus kuulsime, et Prahas on selline jama. Siis tuli vanem kunstnik Ernst Kollom, kes hakkas venelaste käitumist õigustama. Palm pani selle peale Kollomile vastu hambaid! See oli selline moment, et, kurat, tankid raisk, paneks granaadiga!»

Paari nädalaga jõudis haritlaskonna teadvusse tõsiasi, et väljavaade režiimi liberaliseerimisele on saanud ränga ja raskesti tagasipööratava löögi.

Viha kõrval sai valdavaks jõuetusetunne, nagu Lagle Parek seda on meenutanud. «Kui ma 1968. aasta augustis raadiost kuulsin, et Vene tankid liiguvad Praha peale, siis puhkesin nutma, mida ma harilikult kunagi ei tee.»

Kui loovinimesed olid nende silma all arenevast tragöödiast valdavalt šokis, siis režiimi käepikendused «kultuuripolitrukid» toetasid invasiooni. Urmas Sõgeli ülestähenduste kohaselt kulges tema kodus toimunud mõttevahetus, milles osalesid veel Egon Rannet abikaasaga, Raik Aarma (ajakirja Pikker peatoimetaja) ja kommunist-revolutsionäär Richard Majak, toetusavalduste vaimus: «Eriti verine oli minu ema, kes leidis, et trotskist Alexander Dubček tuleks kiiremas korras teise ilma saata.»

Rahvas püüab takistada Nõukogude sõjaväelaste edasiliikumist Prahas augustis 1968. Foto: Libor Hajsky/Reuters/Scanpix

EKP Keskkomiteest jagati kultuuriväljaannete toimetajatele käsulauad «organiseerida materjalid, milles Eesti kultuuritöötajad kiidavad vene tankid heaks». Ajalehe Sirp ja Vasar tollase toimetaja Andres Ehini keeldumise peale vastanud Ants Saar EKP KK kultuuriosakonnast: «Me võiksime su pooleteiseks aastaks vangi panna.» Päris nii ikka ei juhtunud.

Paari nädalaga jõudis haritlaskonna teadvusse tõsiasi, et väljavaade mitte ainult loomevabaduse avardumisele, vaid ka režiimi liberaliseerimisele, on saanud ränga ja raskesti tagasipööratava löögi. Ungarlaste vabadusvõitluse mahasurumisele oli ju järgnenud kruvide kinni keeramine ka «kodus».

Eesti sotsiaalteadlane ja poliitik Marju Lauristin (sünd. 1940). Foto: Margus Ansu

Kõige valulisemalt elas lüüsaamist üle Tartu Ülikooli nn komsomoliopositsioon. Marju Lauristini mäletamist mööda kogunes 22. augusti hommikul Peeter Vihalemma Pärnu kodus komsomolimässu tuumik. «Arutasime koos [Jaak Alliku ja Peeter Vihalemmaga] tol päeval tõsiselt põranda alla minekut. Mõtlesime, kellel ja kuidas oli häda korral varju minna, mida teha, kuidas vastupanu organiseerida. Oli oht, et tankid pööratakse ka meie poole.»

Tartu akadeemilistel ringkondadel, nii üliõpilastel kui ka õppejõududel jätkus protestivaimu, oma leppimatuse väljendamiseks meelkindlust veel mitmeks sügiskuuks. Kohanemisstrateegiate valik aga lõhestas tollased üliõpilasliidrid mitmeks rühmituseks. Akadeemilises elus eneseteostuse leidnute kõrval oli neidki, kelle valikuis kinnistus juba varemgi avaldunud üsna ilmne valmisolek karjääri nimel ka ebamoraalseiks kompromissideks.

Praha kevade mahasurumisest kujunes tervet epohhi kujundanud murrang, mille tähenduse võttis kokku omaaegne Tartu ülikooli rektor Peeter Tulviste: «Teisitimõtlejate Sinjavski ja Danieli protsess kõigutas illusioone, aga lõpu tegi neile Nõukogude vägede sissemarss Tšehhoslovakkiasse, kus püüti inimnäolise sotsialismi poole.» «Ükski sündmus ei mõjutanud meie põlvkonna suhtumist valitsevasse korrasse nii oluliselt kui nn Tšehhi sündmused. Aeg, mil tundus, et asja saab parandada olemasoleva süsteemi piires, hakkas läbi saama.»