JUHTKIRI ⟩ Ärge te Ida-Virumaale ainult mõnd politrukki saatke!

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Kui eriesindaja ülesanded sarnanevad maavanema omadega, tuleb näha ohtu.
• Samuti võib eriesindaja ümber moodustuda uus bürokraatlik süsteem.
• Peaksime käsitlema Ida-Virumaad Eesti normaalse osana.

Oleme harjunud mõttega, et Ida-Virumaa on üks erandlik koht Eestis. Kirev rahvastik, mitmesugused sotsiaalmajanduslikud ja keskkonnaprobleemid.

Volikogudes on nappinud eesti meelt ja keelt, okupatsioonirežiimi lõpetamine koolihariduses on viibinud ning mitmesuguste monumentide ja tänavanimedega on siiani pahandusi.

Tavaliselt öeldakse, et riiki on Ida-Virumaal vähe ja ta peab end seal kinnistama. Sestap tekib kergesti mõte määrata eriesindaja, kes kõigi kitsaskohtadega tegeleb ja valitsuse eest probleemid ära lahendab.

Eriesindaja nimetamine ei asenda siiski sisulist poliitikat. Kui regionaalminister Madis Kallas (SDE) ütleb, et mõneti hakkavad eriesindaja ülesanded sarnanema kunagise maavanema omadega, siis tuleb selles näha ohu märke.

Teatavasti osutusid taasiseseisvumise järel ellu kutsutud maavanemate ametikohad viimase Eesti omavalitsuste haldusreformi järel üleliigseks. Kas nüüd hakatakse neid taastama? Kuna Hiiu-, Lääne- ja Saaremaalt valitud minister leiab, et eriesindajat vajavad ka saared, siis paistab, et järgminegi samm võib kergesti tulla. Ja siis juba sellest järgmine, sest kas siis näiteks Võrumaa polegi eriline, et esindajat ei anta?

Tegelikult devalveerisid just poliitikud algselt sõltumatuna kavandanud maavanema institutsiooni. Peagi kujunesid hästi sissetöötanud maavanemad erakondadele magusateks häältemagnetiteks ning vastupidi – maavanemate kohad muutusid osaks poliitiliste ametikohtade jaotusest. Sama oht ähvardab eriesindajaid. Valitsuspoliitikuil ei tohiks olla nii kõva pea, et sellest aru ei saada.

Uue büroo või struktuuri loomise asemel tuleb tugevdada neid ankruid, mis meil juba Ida-Virumaal olemas on.

Samuti võib eriesindaja ümber moodustuda uus bürokraatlik struktuur, mis probleemide lahendamisele lisaväärtust ei anna. Uue büroo või struktuuri loomise asemel on meil vaja tugevdada neid ankruid, mis meil juba Ida-Virumaal olemas on: nagu Tartu Ülikooli Narva kolledž ja sealne Sisekaitseakadeemia õppekeskus, samuti mitmed muuseumid jne.

Tõsi, nemad ei vahenda mõistagi valitsust. Küll aga vahendavad nad Ida-Virumaal eestlust ja Eesti ühiskonda. Alustatud üleminek eestikeelsele kooliharidusele tähendab eeskätt seda, et niisugust rolli peavad suutma täita kõik haridusasutused.

Tuleb nõustuda Narva linnapea Katri Raigi hinnanguga, kes ütleb, et praegu pole võimalik aru saada, kas tulevane eriesindaja Ida-Virus on suhtekorraldaja, käehoidja või tegeleb ta õiglase ülemineku fondiga. Paraku suurendab selline ebamäärasus ohtu, et tegemist hakkab olema pigem politrukiga, ja sellist eriesindajat pole meil vaja.

Vahest on õigem üldse loobuda «erilisuse» rõhutamisest ja käsitleda Ida-Virumaad Eesti normaalse osana? Mõne venemeelse Ida-Viru poliitiku häälesaak viimastel valimistel küll ehmatas, aga pidagem meeles, et selleks lõi eelduse kunagi ühtse Lääne-Viru ja Ida-Viru valimisringkonna löömine kaheks osaks. Nende taas ühte sidumine tugevdaks Eesti poliitikute ja erakondade tegelikku sidet Ida-Virumaaga ja vastupidi – integreeriks Ida-Virumaad Eesti ühiskonda.