On selge, et igal erakonnal ja valijagrupil on oma nägemus Eesti arengust, mis on demokraatias täiesti normaalne. Riigipiruka juurde ihkavad tegelased esitlevad valimiste eel rahvale lisaks kõikjal ilutsevatele naeratavatele fotodele ja odava prüginänni jagamisele ka programme ning lubadusi, üks ahvatlevam kui teine.
Kui üks erakond lubas õpetajatele riigi keskmisest 20 protsenti kõrgemat palka, siis juba paari päeva pärast lubas teine 30 protsenti, kolmas 3-sendilist elektrihinda, neljas aga ehitada noortele 5000 korterit. Mitte keegi aga ei rääkinud plaanitavatest maksutõusudest ega iitsatanud sellest, et riik on ligi kahe miljardiga miinuses. Mitte keegi ei kommunikeerinud negatiivseid sõnumeid, kõik paistis olevat ilus.