Juhtkiri ⟩ RMK näib ellu ärkavat

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Elu RMKs näis üsna tardunud.
• On postiivne, et kliimaminister on klaaskuulikest loksutanud.
• Õhku jääb siiski veel hulk küsimusi.

Kui Hollywood võtaks kunagi vändata filmi meie riigimetsa majandamise keskusest (RMK), kehastaks kliimaminister Kristen Michalit tõenäoliselt Ben Stiller. Nii nagu omaaegses filmis «Öö muuseumis», nõnda on ka selle ministeeriumi haldusalas eksponaadid hakanud ootamatult ellu ärkama.

Varasematel aastatel näis elu nii RMKs kui ka keskkonnaministeeriumis kõrvalt vaadates üsna tardunud. Süsteem oli juba aastaid tagasi paika loksunud, võimusuhted välja kujunenud, keegi seespool toimuvast midagi rääkida ei soovinud ega julgenud.

Seega on väga positiivne, et kliimaminister Michal on seda külmkapipealset klaaskuulikest loksutanud. Süsteemi tuleb uusi inimesi, võetakse uusi positsioone, keegi võib ühel hetkel isegi rääkima hakata. Ja võib-olla muutubki RMK kaasavamaks, nagu kliimaministeerium seda soovib. On näha, et Kristen Michal on viimastel nädalatel alustanud avalikkuses pikemat aega planeeritud strateegilise kommunikatsiooniga, näiteks vastandudes oma erakonna rahandusministrile automaksu küsimuses ning esitades RMK-le kliimaministeeriumi omanikuootuseid, mis vähemalt paberil peaks rõõmustama keskkonnaaktiviste, looduslike pühapaikade kaitsjaid ning lihtsalt metsas jalutajaid. Tundub, et meile võib jäädagi metsa, kus akusid laadida.

Mis on Michali kommunikatsiooni pikem eesmärk, pole praegu põhiküsimus. Põhiküsimus on, kas positiivsed sõnumid suudavad RMK süsteemis kaasa tuua reaalseid positiivseid muutusi. Tõenäoliselt suudavad, kui värvatakse inimesi väljastpoolt süsteemi, kes järjepidevalt ja ennastkehtestavalt nende nimel töötavad. On alust arvata, et nõukogu võimalik uus esimees Kadri Land on selline inimene.

Põhiküsimus on, kas positiivsed sõnumid suudavad RMK süsteemis kaasa tuua reaalseid positiivseid muutusi.

Süsteemiväliste inimeste kaasamise eest on põhjust Michalit kahtlemata kiita. Samas, kogu protsessi ettevalmistamist on katnud vaikuseloor. Üksnes järjepideva suhtluse käigus õnnestus Postimehel viimaks saada ministrilt kinnitust kavandatavate muudatuste kohta, millest mõned allikad olid meid juba mõnda aega tagasi informeerinud.

Õhku jääb veel küsimusi. Esiteks, kas uues RMK nõukogus peab ilmtingimata olema üheksa liiget? Nõukogu liikmete arvu vähendamist nõuda on muidugi lihtne, kuid lihtsaks teeb selle teadmatus, mida nad seal nõukogus igaüks täpselt teevad.

Teiseks, nagu juba öeldud, paberil paistavad omanikuootused üsna positiivsed. RMK peab tagama loodusväärtuste säilimise ning «kõrgendatud avaliku huviga aladel raiete kaasava planeerimise ning vajadusel piiramise». Seni on elu näidanud, et RMK eesmärk on pigem omanikutulu teenimine ning metsa majandamise all on mõistetud metsa raiumist. Seened, linnulaul ja vanad vääriselupaigad on olnud üsna teisejärgulised ning kui kuidagi pole raiuda saadud, siis lõpuks kuidagi ikkagi on. Elame-näeme, milline mehhanism tagab nüüd sõnade muutumise tegudeks.

Vastuoluliseks jääb jutt raiemahtude planeerimisest järgnevaks sajaks aastaks. Kahtlemata on metsanduses pikk vaade väga hea. Ent kui mahud on sajandi jooksul «õrnalt langevad», aga praegu on õhus võimsa üleraiumise kahtlus, siis polegi äkki tegemist väga hea uudisega.