ROBERT BUNDER ⟩ Mis on Eesti riigile väärtus?

Hõbelusikad Rakvere linna beebidele Foto: Meelis Meilbaum

• Laste arv ei määra kuidagi inimese väärtust ega tema põhiõigusi meie riigis.
• Ma ei näe, et miski ohustaks praegu Eestis vabadust otsustada laste saamise või laste arvu üle.
• Eesti põhiseadus paneb Eesti riigile kohustuse tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine.

Debatt Pere Sihtkapitali ja selle uurimuse üle jätab varju põhiküsimuse, kas suurem sündimus on üldse Eesti riigi jaoks eesmärk ja väärtus. Nii ütleb EELK üks nooremaid vaimulikke Robert Bunder, kes teenib Rannu kirikus ning on ka ise noor isa.

Kas suurem sündimus on Eesti riigile väärtus? Demograafiline kriis, madal sündimus ja perepoliitika on olnud viimase aasta jooksul meie ühiskonnas pidevalt arutlusel. Uudistest on läbi käinud nii peretoetuste suurendamine eelmise valitsuskoalitsiooni poolt, lapserikaste perede toetuste vähendamine praeguse valitsuskoalitsiooni poolt, sajandi väikseim sündimus Eestis ning Pere Sihtkapitali ümber käiv skandaal.

Viimase kohta ei ole mul palju lisada. Toetan südamest Pere Sihtkapitali eesmärke ja ideid, mille edendamiseks see organisatsioon loodi. Samas kui Pere Sihtkapital on alustatud uuringut, mis on ebaeetiline nii teaduslik-metodoloogiliselt kui ka riigi seaduste silmis, on see uuring taunitav ja selle tagajärgede eest peab vastutama. Iseasi on see, kas vastutuse kandjaid on karistatud proportsionaalselt.

Ajuti tundub mulle, et kõige karmimate karistuste nõudjad ei lähtu mitte üleastumise raskusest, vaid maailmavaatelistest erinevustest. Lõpliku hinnangu annavad siin viimaks vastavad instantsid.

Kas suurem sündimus on üldse Eesti riigi jaoks eesmärk ja väärtus?

Kõik eelpool mainitud aruteluteemad on viinud mind küsimuseni, kas suurem sündimus on üldse Eesti riigi jaoks eesmärk ja väärtus. Kas riik peaks astuma konkreetseid samme aitamaks kaasa sündimuse kasvule? Nende küsimuste ühiskondlikus arutelus on kõlama jäänud kaks põhimõtet: inimese vabadus ja riigi kohustus. Neid on laste saamise küsimustes vastandatud, ehkki minu arvates ei peaks see nii olema.

Demokraatlikus riigis on loomulik, et igal inimesel peaks olema vabadus otsustada, kas ja kui palju lapsi ta soovib saada. Laste arv ei määra kuidagi inimese väärtust ega tema põhiõigusi meie riigis. Ühtlasi on laste saamine inimeste isiklik otsus, kuhu riik ei saa sekkuda.

Sellise demokraatliku käsitluse vastand on näiteks Hiinas kehtinud ühelapsepoliitika, kus riik karistas jõuliselt neid, kes said rohkem lapsi, kui riik oli lubanud. Samamoodi ei olnud demokraatiaga kooskõlas Rumeenia kunagise diktaatori Nicolae Ceaușescu dekreet 770, millega sooviti sündimust kunstlikult suurendada. Keelati rasestumisvastased vahendid, naisi jälgiti karmilt, et nad kannaksid raseduse lõpuni jne.

Kas Eestit ähvardab Hiina või Rumeenia saatus? Minu arvates mitte. Ma ei näe, et miski ohustaks praegu Eestis vabadust otsustada laste saamise või nende arvu üle. Rasestumisvastased vahendid on küllaltki kättesaadavad ja teadlikkus neist hea, ehkki alati on muidugi arenguruumi ja siin teevad tänuväärset tööd vastavad organisatsioonid. Aga Eestis on täielik vabadus, kas üldse mitte lapsi saada või saada neid palju. Kummalgi juhul ei karista riik inimesi nende isiklike otsuste eest.

Kui rääkida ühiskondlikest hoiakutest, siis need on grupiti väga erinevad. Ja see on demokraatlikus ühiskonnas samuti väga normaalne. Nii mõneski grupis vaadatakse viltu minule kui noorele isale, teisal võidakse vaadata viltu lastetule paarile. Ühiskond saab küll edendada sallivust, kuid lõpuni inimeste hoiakuid kontrollida ei saa.

Kõike eelnevat arvesse võttes on mul kummaline ka Eesti juhtivate poliitikute suust kuulda, et endiselt koheldakse naisi kui ainult sünnitajaid, naisele annab väärtuse alles lapse sünnitamine. Ma ei tea peaaegu ühtegi avaliku elu tegelast, kes midagi sellist väidaks, eriti kummastav on aga, et need süüdistused on kõlanud ka suuremate lastetoetuste ja laste saamist uurivate küsitluste kontekstis.

Esiteks ei võta kumbki neist midagi ära vabaduselt ise otsustada laste saamise üle. Demograafilised uuringud (kui need on tehtud teaduseetika ja seadustega kooskõlas) aitavad planeerida riigi perepoliitikat. Lastetoetused toetavad neid, kes tahavad saada lapsi. Need ei diskrimineeri kuidagi neid, kellel lapsi ei ole. Samuti ei diskrimineeri lapserikaste perede toetused väiksemaid peresid.

Ma olen nõus arutlema proportsioonide üle, kuid igaüks võiks aru saada, et lapsed kannavad Eesti riiki edasi nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. Tulevaste maksumaksjatena peavad nad üleval pidama meie sotsiaalsüsteemi ja vananevat elanikkonda. Ja mida rohkem on lapsi, seda rohkem saab seda koormat ja vastutust jagada.

Ühtlasi tuleb meelde tuletada, et Eesti põhiseaduse preambul paneb Eesti riigile kohustuse tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Selleks et eesti rahvus säiliks, on vaja, et sünniks rohkem eestlasi. Igasugune riigi tugi täidab põhiseaduse preambulis meile pandud kohtustust.

Võiks olla loomulik, et riik toetab ja julgustab erinevatel viisidel laste saamist.

Ja endiselt ei näe ma, et see ohustaks kuidagi nende vabadust, kes lapsi saada ei soovi või soovivad saada neid vähem. Inimeste vabadus ja põhiseadusega riigile pandud kohustus saavad eksisteerida harmoonias. Muidugi on arusaadav, kui kellegi arvates ei peaks riik üldse laste saamist toetama või pigem seda hoopis piirama. Sellisel juhul ei ole mõtet kõnelda mingist harmooniast. Olen kuulnud argumente, miks ei tohiks sündimus Eestis suureneda. Ühed kõnelevad planeedi ellujäämisest ja sellest, et ka iga eestlasest laps on meie planeedile koorem. Teised seavad kahtluse alla Eesti rahvusriigi kui sellise. Kolmandatel on oma idee ja teooria. Ma ei usu, et need on väga levinud seisukohad, aga need on olemas.

Ühtlasi tundub mulle, et praeguse valitsuskoalitsiooni otsus vähendada lapserikaste perede toetusi demograafilise kriisi tingimustes, lükata tagasi kõik opositsiooni kompromissettepanekud, mis oleksid leevendanud saadavat lööki peredele, hõigata välja seosetuid loosungeid naiste pidamisest pelgalt sünnitajateks ning rünnata laste saamist uurivaid küsitlusi tervikuna ei aita sündimuse suurenemisele kaasa.

Konkreetsetest otsustest on tähtsam signaal, mis saadetakse ühiskonnale selliste otsuste ja väljaütlemistega. Seega on igati oluline hiljutiste sündmuste valguses küsida, kas suurem sündimus peaks üldse olema Eesti riigile väärtus ja eesmärk. See on ühiskondliku debati küsimus.

Ühest küljest on minu arvates veidi kurb, et midagi sellist peab küsima. Kas meie rahva allesjäämine ei peaks olema meie kõigi huvides? Ometi tundub mulle, et see on üks teemadest, kus ühiskondlik konsensus hakkab murenema. Varasem üksmeel on asendunud eriarvamustega. Pean kurvaks, et seda, mis meid rahvana ühendab, on minu arvates jäänud järjest vähemaks. Siin ei ole mõtet otsida süüdlasi, sest kokkuvõttes kannatab rahvas tervikuna.

Minu lootus on, et rohkemate laste sünd Eestis võiks siiski veel olla üks neist teemadest, mis ühendab eri vaadete ja tõekspidamistega inimesi. Ja seega võiks olla loomulik, et riik toetab ja julgustab erinevatel viisidel laste saamist. Mida rohkem on eestlasi, seda kindlam on, et eesti rahvus, keel ja kultuur säilivad läbi aegade.