Bogáta Timár ⟩ Ungarlasena olen ma Balti keti pärast alatiseks kade

Balti kett Molotovi-Ribbentropi pakti 50. aastapäeval 23. augustil 1989. Foto: Harald Leppikson/Rahvusarhiiv

Soome-ugri filoloog ja kolumnist Bogáta Timár kirjutab sellest, miks talle ja tema vanematele tekitab Balti kett erilisi tundeid, millepärast eestlaste peale kade olla.

Minu vanemad külastasid esimest korda Eesti Rahva Muuseumi 2020. aasta suvel. Nad haarasid kinni pandeemia ajal põgusalt avanenud vabama reisimise võimalusest, et sõita Ungarist kohale vaatama maad, millest mina nii vaimustuses olin. Muuseumis viisin nad Balti ketist rääkiva puuteekraani juurde. Nad jäid rabatuna seisma, lastes mõtteist läbi pilte oma noorusajast (1989. aastal oli mu ema 25, isa 28). «Mul polnud sellest aimugi,» ütles isa, silmad pärani. «Ungaris ei jõudnud meieni selle kohta kunagi ühtegi uudist.» «Just see see ongi,» ütles mu ema. «Seda oleks ka meil 1989. aastal vaja läinud. Meil oleks siis kõik teisiti välja kukkunud.»

Miski ei jätnud neile kogu 3781-ruutmeetrisest näitusest nii sügavat muljet kui see ekraan. Ja kuigi mul oli hea meel neile midagi nii mõjuvat näidata, jäid ema sõnad mind kummitama. Mida täpselt eestlased 1989. aastal kogesid, mida ungarlased ei kogenud? Ja kuidas on see nende elu sellest ajast peale mõjutanud?