Pärast vabanemist ja Eestisse tagasipöördumist tõmbus ta avalikust elust tagasi, tegutses kirjandusteadlasena ja kriitikuna ning avaldas mitmeid monograafiaid.
Andresen elas üle 83 aasta, suri Nõukogude Eestis. Oli juba enne seadusevastases riigipöördes osalemist ja riigireetmist varem karistatud isik, ambitsioonikas, silmakirjalik ja kuritegelikus mõttes väljapaistev persoon, aktiivne iseseisvuse õõnestaja, kelle edaspidise elu kurioosum seisnes selles, et ka teda ennast «premeerisid okupandid Siberi vangilaagri tuusikuga». Aga Eesti Vabariigi reetmise eest jäigi ta kahjuks lõplikult karistamata.
Edasi saadik nr 9, Hint Adolf, oli reetmise ajal 30-aastane, elukoht Tallinn.
Vikipeedia andmeil Aadu Hint (õieti Adolf Edmund Hint) sündis 28. detsembril 1909/10. jaanuaril 1910 Igakülas, Muhu-Suure vallas, Muhu kihelkonnas, suri 26. oktoobril 1989 Tallinnas. Oli kommunist ja eesti kirjanik.
Aadu Hint sündis Muhu saarel. Lapsepõlve veetis Saaremaal Lümanda vallas Kuusnõmme külas Kopli talus. Õppis Saaremaa ühisgümnaasiumis ja 1932. aastal lõpetas sõjakooli aspirantide kursuse jalaväelasena, ülendati varsti lipnikuks. Töötas Rootsiküla algkoolis ja ka Tartus õpetajana.
Hint hääletati 1940. aasta ebaseadusliku II Riigivolikogu liikmeks 40. Valimisringkonnast Saaremaal, kus oli ainukandidaat.
Teise maailmasõja ajal võitles Punaarmees, hiljem oli Nõukogude tagalas, kuid teatud ajal sõja lõpus olevat kaalunud ka Rootsi põgenemist. Aastatel 1974–1984 oli Hint Eesti NSV Raamatuühingu juhatuse esimees.
Teoses Acta Historica Tallinnensia (2006) nimetatakse teda kirjanikuks kollaborandiks, komparteiliseks ajakirjanduses töötanud kirjanikuks (oli Varamust Viisnurgaks ümber nimetatud ajakirja toimetaja). Oli üks neist kirjanikest, kes astus kompartei liikmeks 1940. aasta juunis ja jõudis ka aktiivse kollaborandina sõja ajal NSV Liidu tagalasse Tšeljabinskisse. Võttis koos abikaasa Minni Nurmega osa 8.–9. oktoobrini 1943. aastal Moskvas toimunud eesti nõukogude kirjanike I konverentsist.