PRIIT URING ⟩ Avalikud andmed reeturkirjanikest, esimene osa

Johannes Semper, Johannes Vares-Barbarus ja August Jakobson, tõenäoliselt aastal 1939. Eesti Vabariigil oli jäänud kesta veel aastajagu. Foto: EKM EKLA, B-30: 151.

• Juhan Smuul polnud kaugeltki ainus.
• Kollaboratsionistiks tuleb pidada küpses eas väljakujunenud isiksust.
• Kollaborandid on okupatsioonist teadlikud kaastöölised, kes pärinevad «meie» hulgast.

Juhan Smuul ei olnud kõige silmapaistvam kollaboratsionist Eesti Vabariigi kirjanike seas, keda jurist ja kirjanik Priit Uring nimetab «reeturkirjanikeks». Kuna Eestis on desovetiseerimine jäänud erinevatel põhjustel sisuliselt tegemata, siis pole antud ka õiglast hinnangut nendele traagilistele aastatele, kui Eesti Vabariik hävitati ja verre uputati, seda ka reeturkirjanike abiga. Järgnevalt hakkab nädalavahetuseti ilmuma Priit Uringu sulest järjejutt, mis heidab valgust nendele tumedatele hetkedele meie ajaloos, millest mõned veel ootavad lõplikku hinnangut.

 

Sissejuhatus

Viimastel kuudel on palju räägitud Juhan Smuulist ja kollaboratsionismist. Oma nooruse tõttu jäi Smuul tegelikult selle kõigega isegi natuke hiljaks. Samuti nagu Ralf Parve. Nii loeme teosest «Kultuurigenotsiid Eestis» (kirjastus Argo, 2005 lk. 140) järgmist:

Kollaborantide hulka ei kuulu okupandid ise, ideelised kommunistid ja nõukogude korra veendunud pooldajad, venemaaeestlased, nagu Naan ja Päll, 1941. aasta hävituspataljoni mehed, «laskurkorpuse noored ja rumalad luuletajad Smuul ja Parve ja teised» ning muud eestlusevõõrad kujud.

Seetõttu ei saanud nad ka otsetähenduses reeturid olla, sest nende «tähelennu» ajaks olid venelased Eesti Vabariigi juba maa pealt pühkinud ja sõna otseses mõttes verre uputanud. Nende jaoks tuleks välja mõelda hoopis uus termin. Pakun selleks sõna «värdeestlane».

Tegelikult oli Smuul hoopis okupeeriva võõrriigi mõrtsukjuhi Stalini sabarakk, kellele 1952. aastal antigi Stalini preemia kogumiku «Luuletused. Poeemid» eest ja kes mõned aastad enne seda, 1948. aastal, kirjutas sõnad pugejalikule muusikalisele kantaadile «Laul Stalinist». Smuuli ja Parvet võib julgelt pidada kirjandusliku lausrumaluse musternäidisteks Nõukogude Eestis. Muidugi ei jätnud neid okupandid selle eest ka tasustamata.

Üheksa kollaboranti

Hoopis teisest «puust» aga olid tõelised kollaborandid vabariigiaegsete intellektuaalide hulgas. Nende nimekiri algab juba tsiteeritud kultuurigenotsiidi käsitleva teose järgi sellistest «korüfeedest» nagu Vares-Barbarus, Andresen, Semper, Jakobson, Kruus, Hint, Kaal. Samas teoses on veel öeldud, et kollaborandid on okupatsioonist teadlikud kaastöölised, kes pärinevad «meie» hulgast ja kollaboratsioon sisaldab implitsiitselt, st varjatult, kuid endastmõistetavalt, ka reetmise motiivi.

Aga vaadakem nüüd veidi lähemalt, kes need kirjanikest pärisreeturid siis õigupoolest olid?

Neid oli üheksa ja nimeliselt: Nigol Andresen; Aadu Hint; Mihkel Jürna; Harald-Paul Keerdo; Max Laosson; Huko Lumet; Paul Rummo; Johannes Semper ja Johannes Vares. Lisaks nendele mõjus okupatsiooni alguse Eesti kirjanduselule totaalselt hävitavalt veel kahe isiku kuritahtlik tegevus ja nendeks olid Olga Lauristin ja Mihhail Sõštšikov.

Mainitud isikute algandmete allikana on kasutatud 1940. aasta II Riigivolikogu saadikute nimekirja, mis on avaldatud Riigi Teatajas nr 68, 17. juulist 1940, samuti on kasutatud siin-seal avalikus meedias leiduvat infot.

1. Nigol Andresen

Eelmainitud saadikute nimekirjas nr 4 all esines kirjanikest kõigepealt Andresen Nigol, kes oli reetmise ajal 40-aastane, elukoht Tallinn.

Vikipeedia andmeil Nigol Andresen (ametlikult kuni 1940. aastani Nikolai Andresen) sündis 2. oktoobril 1899 Avido külas Haljala vallas, suri 24. veebruaril 1985 Tartus. Oli kirjanik, kirjandusteadlane, kriitik, tõlkija ja poliitik. Ta kasutas ka kirjanduslikku varjunime Ormi Arp.

Andresen lõpetas Rakvere Õpetajate Seminari ning omandas pärast seda Tartus toimunud kursustel keskkooliõpetaja kutse. Töötas mitmetes koolides, sealhulgas ka kirjanduse õpetajana Jakob Westholmi gümnaasiumis ja Tallinna Prantsuse lütseumis. Ta oli valitud riigikogu liikmeks juba aastatel 1932–1937, kuulus Eesti Sotsialistliku Tööliste Parteisse ja oli ka Marksistliku Töörahva Ühenduse rühma liige.

Edasi sõna-sõnalt Vikipeediast:

«Teda karistati mitmel korral riigivastase agitatsiooni eest. Sisekaitseülema otsusega 8. veebruarist 1939 keelati tal elamine kaitseseisukorra piirkonnas, välja arvatud Hiiumaa.»

Ja siis 1940. aastal tehti temast okupatsiooni kattevarjus hoopis Johannes Varese valitsuse liige. Ka okupatsiooni alguse võltsparlamenti hääletati Andresen 10. valimisringkonnast Tallinnas. Tema vastaskandidaat oli esialgu vabadussõjas osalenud Tallinna sõjaväehaigla laborijuhataja, bakterioloog Jüri Keerig, kes aga enne valimisi kõrvaldati, pärast seda arreteeriti 11. detsembril 1941 ja kes suri vangistuses 11. märtsil 1948 Gorki oblastis Venemaal.

Andreseni edaspidise elu kurioosum seisnes selles, et ka teda ennast «premeerisid okupandid Siberi vangilaagri tuusikuga».

Seevastu juunipöörde telgitaguste ja vene saatkonna niiditõmbamiste illustreerimiseks on teada üks iseloomustav detail Nigol Andreseni kohta. Sellest on Vikipeedias kirjutatud nii:

«1940. aastal sai ta Johannes Varese valitsuse välisministriks. Ta isegi tunnistas, et tal pole sel alal mingeid kogemusi, ent Andrei Ždanovi käsku tuli kuulata.»

Andresenist sai 1940. aasta augustis Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu hariduse rahvakomissar ning ta valiti samaaegselt ka Nõukogude Liidu Ülemnõukogu saadikuks äsja vallutatud Eestist. Sõja alguses 1941. aastal evakueerus Andresen Venemaale. Pärast sõda saabus ta Eestisse tagasi. Kui nõukogude võim asus hävitama raamatuid, mis ei sobinud punategelikkusega, siis Andresen olevat püüdnud Eesti raamatukogusid kaitsta, kuid täpsemaid andmeid selle kohta ei leidu või neid polegi olemas.

Andreseni peadpööritav sots-kommunistlik punakarjäär sai aga ootamatu tagasilöögi Vikipeedia andmeil nii:

«Nigol Andresen langes 1950 EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi otsusega koos mitme teise juhtiva eesti kommunistiga «kodanliku natsionalistina» põlu alla. Andresen vahistati 24. märtsil 1950 ja sai 25 aastat, kuid vabanes nn Hruštšovi sula ajal 1955. aastal Siberi vangilaagrist.»

Pärast vabanemist ja Eestisse tagasipöördumist tõmbus ta avalikust elust tagasi, tegutses kirjandusteadlasena ja kriitikuna ning avaldas mitmeid monograafiaid.

Andresen elas üle 83 aasta, suri Nõukogude Eestis. Oli juba enne seadusevastases riigipöördes osalemist ja riigireetmist varem karistatud isik, ambitsioonikas, silmakirjalik ja kuritegelikus mõttes väljapaistev persoon, aktiivne iseseisvuse õõnestaja, kelle edaspidise elu kurioosum seisnes selles, et ka teda ennast «premeerisid okupandid Siberi vangilaagri tuusikuga». Aga Eesti Vabariigi reetmise eest jäigi ta kahjuks lõplikult karistamata.

2. Aadu Hint

Edasi saadik nr 9, Hint Adolf, oli reetmise ajal 30-aastane, elukoht Tallinn.

Vikipeedia andmeil Aadu Hint (õieti Adolf Edmund Hint) sündis 28. detsembril 1909/10. jaanuaril 1910 Igakülas, Muhu-Suure vallas, Muhu kihelkonnas, suri 26. oktoobril 1989 Tallinnas. Oli kommunist ja eesti kirjanik.

Aadu Hint sündis Muhu saarel. Lapsepõlve veetis Saaremaal Lümanda vallas Kuusnõmme külas Kopli talus. Õppis Saaremaa ühisgümnaasiumis ja 1932. aastal lõpetas sõjakooli aspirantide kursuse jalaväelasena, ülendati varsti lipnikuks. Töötas Rootsiküla algkoolis ja ka Tartus õpetajana.

Hint hääletati 1940. aasta ebaseadusliku II Riigivolikogu liikmeks 40. Valimisringkonnast Saaremaal, kus oli ainukandidaat.

Teise maailmasõja ajal võitles Punaarmees, hiljem oli Nõukogude tagalas, kuid teatud ajal sõja lõpus olevat kaalunud ka Rootsi põgenemist. Aastatel 1974–1984 oli Hint Eesti NSV Raamatuühingu juhatuse esimees.

Teoses Acta Historica Tallinnensia (2006) nimetatakse teda kirjanikuks kollaborandiks, komparteiliseks ajakirjanduses töötanud kirjanikuks (oli Varamust Viisnurgaks ümber nimetatud ajakirja toimetaja). Oli üks neist kirjanikest, kes astus kompartei liikmeks 1940. aasta juunis ja jõudis ka aktiivse kollaborandina sõja ajal NSV Liidu tagalasse Tšeljabinskisse. Võttis koos abikaasa Minni Nurmega osa 8.–9. oktoobrini 1943. aastal Moskvas toimunud eesti nõukogude kirjanike I konverentsist.

Aadu Hint oskas hoiduda kõrvale stalinlikust kultuurigenotsiidist ja kuulus 1950. aastal niinimetatud «lubatud» kirjanike nimekirja. Tema ulatuslik looming kajastab valdavalt kalurite ja muu rannarahva elu. Tähtsal kohal oli selles ka hirm pidalitõve ees.

Hint elas ligi 80aastaseks, suri Nõukogude Eestis, on maetud Saaremaale Kihelkonna kalmistule. Ta oli kaheksa lapse isa. Oli väga vitaalne nii füüsilises kui vaimses mõttes, kahjuks ka riigivastane karjäärikommunist ja konjunkturist. Ta oli üks neist, kes muutis oma esialgse vabariigiaegse mentaalse taustavärvi kameeleoni kombel sinimustvalgest punaseks.

Kuuldavasti oli ropu suuga, laialt tuntud ja rahva seas populaarne isik. Aga avaldas ka poolehoidu põlu alla langenud suurpoeet Betti Alverile. Tagantjärele olevat Hint näidanud üles 1940. aasta pöördelistes sündmustes osalemise suhtes kahetsust, kuid seda ilmselt vaid suusoojaks.

Järgneb