AK kirjanduskool ⟩ Holger Pukk püüdis noori mõista

Holger Puki noorteraamat «Isemeelsed» (1988) Foto: Internet

Holger Pukk ei ole ilmselt autor, kes praegu esimese valikuna soovitusliku kirjanduse sekka satuks. Ja küllap mõneti õigustatult. Samas ei ole kellelgi meist võimalust valida oma eluaega ning siinne rubriik on pühendatud eelkõige juubelihõngulistele raamatutele, mis väärivad tähelepanu tänapäevalgi, kirjutab arvamustoimetaja Mari Klein.

Nii et jättes kõrvale tühistamiskultuuri ja keskendudes kirjandusele, kerkib tema loomest esile murrangulisel, 1988. aastal ilmunud teos «Isemeelsed», mis ehk sessamas suures murrangus paljude jaoks kaduma võis minna. Ja kuigi üleminekuaja teosesse on veel sisse lipsanud suur isamaasõda ja fašistid, on nende põgus mainimine 250 lk kohta marginaalne ning süžee ise märksa olulisem. (Julgen seda kinnitada isiklikust kogemusest, sest tollase noorena puudutas see teos oma looga mind ilmudes tugevalt ega ole ununenud siiani, samas kui noid nimetatud detaile märkasin alles nüüd, 35 aastat hiljem üle lugedes.) Ja ehk on sellise teose kaudu ka lihtsam noid teemasid näiteks kirjandustunnis jutuks võtta.

See noortele mõeldud teos, mis kulub kindla peale marjaks ära ka vanemale lugejale, käsitleb ühe väikese puumaja saatust. Majakese, mille külje all trügib edasi kivilinn oma suurte hoonetega, mille elanikel on endi neljarattaliste sõprade jaoks tarvis garaaže. Ja mis saaks olla nii neile kui ka linnaisadele mugavaim variant kui lasta üks väike kökats lihtsalt ekskavaatoriga kokku lükata, et rajada selle asemele hiiglaslik autotall. Kuniks kohalik lastekamp majas elava vanapaari ära kolimist jälgides tühjaks jäänud hoonet uurima asub ning avastab, et see õdus majake võiks olla hoopis neile n-ö klubihooneks. Mõeldud-tehtud. Aga võib-olla ka tehtud-mõeldud. Sest kuigi kavatsused on head, ei ole lugu, mis hargnema hakkab, kaugeltki vaid roosiline – milliste noorte elu olekski.