Kuulukse, et loodav regionaalministeerium on teemaks võtnud Eesti regionaalse jaotuse. Ometigi! Viimased aastakümned on Eesti valitsuste poliitika olnud ruumipime ehk siis territoriaalsete mõjudega pole eriti arvestatud.
Iga ametkond on oma mättal kõhutades kokku sättinud endale sobiva Eesti kaardi. Kümmekonna aasta eest luges üks tubli tudeng oma lõputöös kokku 33 erinevat ametkondlikku jaotust. Ehkki geograafid on teemat aeg-ajalt tõstatanud, ei ole inimeste ruumis paiknemise probleemistik poliitikute-ametnikeni eriti jõudnud. Peamiselt muretsetakse abstraktsel tasandil ääremaastumise pärast.
1990ndatel võimendus ülemaailmne linnastumine, kus krugmanlikus neoliberaalses tuhinas hüljati külma sõja aegsed julgeolekumeetmed – hoida piirialad rahvastatuna! – ja II maailmasõja järgse linnastumise-autostumise hädade ravimiseks päris hästi toimivad ravimeetmed. Tulemus? Kurjad inimesed suurlinnas, kes istuvad ummikutes ega suuda elamise eest maksta, ja õnnetud inimesed ääremaal, kelle koolid ja muud teenused pannakse kinni ning kelle muredest riik üha kaugemalt mööda käib. Mõlema probleemi lahendamiseks ei ole raha. Nii juhtub, kui ruumi- ja loodusseadustega ei arvestata.