Mattias Jõesaar ⟩ Valitsus seab kahtluse alla akadeemilise vabaduse esitada küsimusi

Infoühiskonnas pole mõeldav, et osa ühiskonnauuringuid oleksid ebasoovitavad. Foto: shutterstock.com

• Andmekaitsest keerulisem debatt on hakanud ketrama teemal, mida tohib inimeselt küsida.
• Kas ühiskond ongi läinud niivõrd tundlikuks, et mingid teemad peaksime lihtsalt maha vaikima?
• Demograafilised trendid paraku ei valeta.

Mattias Jõesaar küsib, kas tõesti oleme jõudnud olukorda, kus teatud küsimusi teadlased enam küsida ei tohi?

Pere Sihtkapitali ebaõnnestunud uuringu üle toimub paralleelselt kaks debatti. Üks räägib andmekaitsest ja teine teemal, mida tohib inimestelt küsida. Valitsuse liikmed otsustasid 17. augusti pressikonverentsil sekkuda mõlemasse arutellu. Peaministri ja siseministri võimupositsioonilt esitatud arvamused küsimustiku sisu üle panevad küll vabadusekaitse vilkurid põlema – kas valitsus väidab, et on küsimusi, mida teadlased esitada ei tohi?

Andmekaitse üle toimuv arutelu on lihtsam. Asjakohased asutused saavad menetluse käigus välja selgitada asjaolud, kahju ja vajadusel ka mingisugused karistused. Kõik osapooled, ka asjaosalised ise, on ühel nõul, et Pere Sihtkapital eksis. Arutada saab selle puhul juba vormitehniliste küsimuste üle.

Teine ja palju keerulisem debatt hakkas ketrama teemal, mida tohib inimeselt küsida. Seda on meediaski mitmed inimesed kommenteerinud, tavaliselt oma erakonna positsioonilt. Hoopis huvitavad on vox populi vastused, mille leiab näiteks Vikerraadio 14. augusti Facebooki postituse kommentaariumist. Üks raadiokuulaja leidis, et isegi küsisõna «miks» on süüdistava alatooniga.

Kas ühiskond ongi läinud niivõrd tundlikuks, et mingid teemad peaksime lihtsalt maha vaikima, sest nende küsimine võib kedagi solvata, on liiga isiklik või kellegi arvates ebaviisakas? Või on end progressiivseks pidav osa ühiskonnast üle võtnud traditsiooniliselt kirikule ja muudele konservatiividele kuulunud ühiskondliku moraalivalvuri raske koorma, viibutades kurjalt näppu selle üle, mis on sünnis ja mis mitte? Või on see moraaliõpetus valikuline, sest ei meeldi iibeuuringud? Või siis ei olda varem kokku puutunud küsitlusankeetidega? Või on praegu emotsioonid lihtsalt üles köetud?

Kui see arutelu jääkski mõne rahvalt arvamust küsiva raadiosaate kommentaariumisse, teemakohasesse sotsiaalmeediagruppi või foorumisse, siis polekski midagi väga lahti. Võiks ükskõikselt teemale käega rehmata, et küllap on häiritud jälle üks häälekas vähemus, nagu sotsiaalmeedias kipub olema. Ka see arvamuslugu võinuks jääda pelgalt kommentaariks Facebooki seinal, nagu see algselt oligi.

Sotsiaaluuringute põhimõtet «küsida võib, aga vastama ei pea» tuleks küll praegu iga hinna eest kaitsta valitsuse ja moodsa aja moraalivalvurite eest.

Aga kui juba peaminister ütleb, et küsitlus oli oma sisult lubamatu naiste magamistuppa piilumine ja siseminister ütleb, et sotsiaaluuringus küsimuste küsimine on naiste sünnitusmasinana väärkohtlemine (milline hiilgav eufemism emade kohta!), siis on ühiskondlikku tundlikkusega asi ilmselt palju tõsisem, kui pelk sotsiaalmeedia tuulispask.

Kui ma töötaks Tervise Arengu Instituudis, siis ma tunneks väga muret, et kui ühiskondliku tundlikkuse taoline kasv ongi siiras ja järjepidev, siis mis saab 2027. aastaks planeeritud Eesti seksuaalkäitumise uuringust? Eeldades, et tahetakse küsida samasuguseid küsimusi, mis 2017. aastal, siis selle ankeedid on avalikud, küsimused on minu hinnangul palju isiklikumad kui Pere Sihtkapitali omad ja ka paljukirutud «miks» küsimusi päris mitmeid. Asi tundub päris hapu, kui isegi riigijuhtide sõnul on selliste küsimuste esitamine häiriv, solvav ja lubamatu.

Küünik minus arvab siiski, et TAI võib rahus oma täiesti õiget ja vajalikku seksuaalkäitumise uuringut edasi planeerida. Ma kahtlustan, et moralism on valikuline, sest lihtsalt iibeteema ei meeldi ja rahvastikukriisigi pole olemas, kui sellest mitte rääkida. Umbes nagu Hiinas kaotati päevapealt noorte tööpuuduse probleem, lõpetades sellekohaste andmete avaldamine, nagu kirjutas Eesti Rahvusringhääling 15. augustil.

Sotsiaaluuringute põhimõtet «küsida võib, aga vastama ei pea» tuleks küll praegu iga hinna eest kaitsta valitsuse ja moodsa aja moraalivalvurite eest. Samuti võiks üks poliitiline tiib lõpuks ka otse ja ausalt välja öelda, et nende arvates ei ole üldse mõtet mingisuguse eestlaste iibega tegeleda, vaid hakatagi tegelema «kontrollitud sisserändega», millele reformierakondlased siin-seal vihjavad. Siis lõppeks see ümber nurga surkimine ka ära ja saaks hakata pidama ausat ühiskondlikku debatti rahvastikukriisi lahenduste üle. Demograafilised trendid ju ei valeta.