NÄDALA PERSOON ⟩ Merle Karusoo: eesti rahvas on poolest saati võõras ja poolest saati oma, aga muud rahvast mul pole

Nende uste kaudu siseneb Merle Karusoo homme vabariigi presidendi kantselei roosiaeda, kus tähistatakse 32 aasta möödumist iseseisvuse taastamisest. Foto: Tairo Lutter

Minevikuga tuleb rahu teha, ainult siis saab edasi minna. Kui sa oma minevikku ei tunnegi, siis jäävad sind ja su järgmisi põlvkondi närima lahendamata probleemid, ütleb lavastaja ja elulugude koguja Merle Karusoo.

Olen oma elus selgelt liiga vähe teatris käinud. Seepärast ei tundnud ma ennast sugugi kindlalt, kui mulle tehti ettepanek intervjueerida Merle Karusood. Aga kui mulle meelde tuletati, et Merle Karusoo on oma Eesti elulugudes rääkinud ära suure osa Eesti ajaloost, siis ei saanud ma keelduda. Kindlalt ei tundnud ma ennast sellegipoolest – kuigi olen ajaloolane.      

Suvel 1980, kui esietendus teie «Olen kolmeteistkümne aastane», olin mina 12-aastane. Kui meid terve klassiga seda vaatama viidi, võisin olla täpselt 13. Tuleb meelde küll, kuidas Guido Kangur laval preservatiivi välja võtab ja kuidas Andrus Vaarik talle «mine persse, lokilammas» ütleb. 1989. aastal ilmus teie näidend ka raamatuna ja kui nüüd seda uuesti lugesin, siis tundub see tekst väga aus: «Mul on nätsu. – Näita. – Vene oma. – See on meie eesti oma! – Mis vahet seal on?» Aga see oli sügav stagnaaeg: Leonid Brežnev, Karl Vaino, Elsa Gretškina (ENSV haridusminister) – kuidas seda võidi lubada?

Tollane kord nägi ette, et kõigepealt tuleb tekstile saada GLAVLITi luba, siis võib lavastama hakata, enne esietendust vaadati instantside osalusel veel kord üle, kas tohib rahva saali lasta. Meie mängisime alul Klooga rannas, tekst sündis VII klassi kirjandite ja näitlejate improvisatsioonide najal, GLAVLITile ei olnud midagi esitada, kõik sõltus kontrolletendusest. Ja tollane Teatrite Valitsuse juhataja Jaak Allik, kes oli proove näinud, organiseeris n-ö neljanda vaatuse. Kutsus kokku olulised otsustajad Kaarel Irdiga eesotsas, tegi neile selgeks, et see, mis nad näevad, on hea, ja kunstinõukogu andis loa etenduda.

Ehk siis – et midagi olulist läbi läheks, lavale, raadiosse või trükki pääseks, pidi tegija selja taga seisma keegi, kes oli «õigel poolel» ja «võttis vastutuse», nagu antud juhul Eesti NSV Ülemnõukogu saadik, Teatriühingu juhatuse esimees, Vanemuise peanäitejuht, NSV Liidu rahvakunstnik Kaarel Ird. Hävituspataljoni mees. Küüditaja.

Kaks aastat hiljem, lavakooli X lennu diplomilavastuse «Kui ruumid on täis» selja taha ei tulnud enam keegi, kel võimu oleks olnud. Eestlaste elulood olid keelatud. Jah, muidugi mitte kõigi...