:format(webp)/nginx/o/2023/08/15/15523756t1hf06b.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/08/15/15524061t1h447b.jpg)
- Isegi Prantsusmaa-suuruse riigi rahuvalvajad Aafrikas vajavad tuge, ammu siis Eesti sarnastes oludes
- Lääneliku demokraatiaga maad ei kasuta oma kaitse-eelarveid mõistlikult
- Riikidel tuleks kulutada vaid 10 protsenti oma kaitsekuludest, et tagada rahu
Riikide, sealhulgas Eesti, kaitse-eelarved ei ole selleks, et üks osa ühiskonnast saaks selle raha eest lihtsalt polügoonidel püsse paugutada ja sõda mängida. Kaitse-eelarve on selleks, et tagada riigile rahu ja julgeolek. Seega tuleb seda raha kasutada sihipäraselt – selliselt, kuidas see raha parimal võimalikul viisil riigile rahu ja julgeoleku tagaks, kirjutab matemaatik Aivo Lill (EKRE).
Praegune Venemaa agressioon Ukraina vastu ei ole lihtsalt nende kahe riigi erimeelsuste lahendamine sõjalisel teel. See on Venemaa soov hävitada reeglitega maailm ning saavutada olukord, kus suuremad ja tugevamad jagavad omavahel väiksemaid riike ning teevad nendega, mis tahavad. Sellise uue olukorra tekkimisel kohalikud sõjamängud meie julgeolekut ei tagaks.
Vaatame olukorda praegu Aafrikas, kus Venemaa palgasõdurid ajavad sealsetest riikidest välja prantsuse rahuvalvajaid ja Prantsusmaa ei suuda selle vastu midagi ette võtta. Näeme, et juba Prantsusmaa-suurune riik vajab teiste tuge, ammugi siis meie.
Kõigi nende probleemide juur peitub selles, et lääneliku demokraatiaga maad ei kasuta oma kaitse-eelarveid mõistlikult ja sihipäraselt. Toon näiteid. Sel ajal, kui praegu otsustatakse maailmarahu säilimise küsimust Ukrainas, plaanib Eesti riik hakata raha matma Nursipalu polügooni laiendamisse. Seda raha vajab hetkel Ukraina ja see on vaja suunata sinna. Kui Ukrainast on venelased välja tõrjutud, siis on aeg mõelda, kas Nursipalu on vaja laiendada või mitte.
Teine näide. Avalikest allikatest on info, et Saksamaal seisab jõude 30 õhutõrje kompleksi Patriot (keegi Saksamaad hetkel rünnata ei kavatse). Samal ajal hävitavad venelased Ukraina viljahoidlaid, mida need Patriotid peaksid täna kaitsma. Kui see vili hävib ja Aafrikas tuleb näljahäda, siis tuleb migratsioonisurve muu hulgas ka Saksamaale.
Selle asemel, et suunata piisaval hulgal raha ja relvi sinna, kus parasjagu otsustatakse rahu ja julgeoleku küsimust, hakkavad riigid endale relvi lattu koguma ning hoogsamalt raha kodusteks sõjamängudeks kulutama.
Riikidel on kokku mitu tuhat F-16 sõjalennukit, millega täna tehakse sisuliselt ainult kalleid lõbusõite, kuigi need peaksid olema ammu Ukraina taevast kaitsmas. Ühesõnaga, selle asemel, et suunata piisaval hulgal raha ja relvi sinna, kus parasjagu otsustatakse rahu ja julgeoleku küsimust, hakkavad riigid endale relvi lattu koguma ning hoogsamalt raha kodustele sõjamängudele kulutama.
Vaatamegi siis ka asja rahalist poolt. Lääneliku demokraatiaga maade SKT kokku on ligikaudu 60 triljonit dollarit. Kui ükski riik «seanahka ei veaks» ja paneks kaitse-eelarveks kaks protsenti, siis oleks riikide eelarvete summa kokku 1,2 triljonit. Ukraina vajaks sellest summast täna kümme protsenti ehk 120 miljardit aastas. Seega tuleks riikidel ainult 10 protsenti oma kaitsekuludest kulutada sihipäraselt ning rahu ja julgeolek oleks kõigile tagatud.
Hea küll, Taiwani ümber on ka pingeid. Annaks siis temale ka mõnel aastal kümme protsenti kaitse-eelarvest ja muudaks Taiwani vallutamatuks kindluseks, oleks see probleem ka laualt maas.
Kui me soovime rahu ja julgeolekut, siis on võlusõnaks riikide koostöö ning raha mõistlik ja sihipärane kasutamine. Ja nagu numbritest näha, siis ei maksa see suurt midagi – ka Eesti ei peaks siis oma kaitse-eelarvet kolme protsendi peale venitama.
Jääb vaid küsida, mis inetu mäng see käib, et riigid nii lihtsa ülesandega hakkama ei saa – kasutada sihipäraselt ja koostöös vaid 10–20 protsenti oma kaitse-eelarvest, et tagada kord ja rahu. See on ainult 0,2–0,4 protsenti riikide SKTst – et lõppeksid õudused Ukrainas, et kellelgi teisel ei tekiks Venemaaga sarnast märatsemise soovi ja meil oleks Venemaa kõrval turvatunne tagatud.