Juhtkiri ⟩ Meil on vaja teada, miks sünnib vähe lapsi

Päeva karikatuur 15.08. Foto: Urmas Nemvalts

• Tänaseks on selge probleemi personaalne keskpunkt.
• Eesti vabariigis võivadki sihtasutused ühiskonda uurida ja uuringufirmad andmeid koguda.
• Miks ei kanna selle eest hoolt riik, et eestlaste sündimust ja seda mõjutavaid tegureid uuritaks?

Tartu Ülikooli ja Pere Sihtkapitali uuringu kohta, mille eesmärk on teada saada, miks Eesti naised lapsi saavad või ei saa, on praeguseks pillutud suur hulk igasuguseid sõnu. Valdavalt puudutavad need korralduslikke ja omajagu kõrvalisi detaile.

Meenutame, et Pere Sihtkapitali loomise idee pakkus välja Isamaa ja Res Publica Liit 2018. aastal ja Jüri Ratase esimene valitsus eraldas sellele 2019. aasta eelarves algkapitali. Sihtkapitali põhikirjaline eesmärk on aidata kindlustada Eesti rahvastiku ja rahvusriigi kestlikkust, lähtudes põhiseaduse preambulis sätestatud eesmärkidest.

Uuringu ümber lahvatanud probleemi personaalne keskpunkt on tänase seisuga selge – see on Tartu Ülikooli nüüdseks juba endine dekaan Raul Eamets, kes tegi asju, mida ta väidetavalt ei tohtinud, aga tegi siiski. Ja sai selle eest ka karmilt karistada. Paistab, et rikutud on ühtlasi uuringu maine, kuid tõenäoliselt lähemad päevad toovad veelgi selgemat teadmist juhtunu kohta. Võib-olla istus Eamets ka liiga paljudes nõukogudes, kuid see ei ole hetkel peamine. Ebaproportsionaalselt rängad hinnangud uuringu ja selle korraldajate aadressil viivad aga mõttele, et eksimust püütakse ära kasutada poliitilises võitluses.

On väidetud, justkui oleks kõnealune uuring midagi enneolematut või lausa lubamatut. Kuid Eesti vabariigis võivadki sihtasutused ühiskonda uurida, uuringufirmad võivad andmeid koguda ja nende põhjal analüüse teha. Pere Sihtkapitali selgituste põhjal on alust uskuda, et valimisse sattunud inimeste isikuandmed on kaitstud ning valimi koostamine ja uuringuandmete kogumine toimus vastavalt heale tavale.

Selle kõige varju kipub jääma aga kõige olulisem: sellist uurimust on meil vaja. Meil on vaja teada, miks Eestis nii vähe lapsi sünnib ja mida me saaksime teha, et seda muuta.

Kõige varju kipub jääma aga kõige olulisem: sellist uurimust on meil vaja. Meil on vaja teada, miks Eestis nii vähe lapsi sünnib ja mida me saaksime teha, et seda muuta.

Eesti sündimuskordaja on juba aastakümneid jäänud alla kahe. Viimati oli see üle kahe – ehk naisel oli kogu elu jooksul keskmiselt rohkem lapsi kui kaks – 1990. aastal. Möödunud aastal kukkus see näitaja tunamullusega võrreldes enam kui kümnendiku, 1,41 peale. Nii madal oli see kordaja viimati 20 aastat tagasi, kui Eestis olid praegusest palju vaesemad ajad. Eeskätt on langus tingitud sellest, et eestlastel sündis mullu enam kui tuhat last vähem kui ülemöödunud aastal.

Kui naisel sünnib vähem lapsi kui kaks, siis ütleb lihtne matemaatika, et elanike arv väheneb. Seda näitab ka statistika. Eestis oli 2022. aastal üle 1,3 miljoni elaniku. Viimati oli see arv nii väike pool sajandit tagasi 1970. aastate alguses.

Neid näitajaid vaadates tekib hoopis küsimus, miks peab erakapitalil põhinev sihtasutus uurima seda, mida arvavad Eesti naised laste sünnitamisest. Miks pole tegemist uurimusega, mille oleks tellinud meie sotsiaalministeerium? Või Tervise Arengu Instituut? Või hoopis kaitseministeerium?

Ära kipub ununema küsimus, kuidas tagada selle rahva olemasolu, kelle eest need ametnikud hoolitsevad ja kellest nad ju tegelikult ka väga hoolivad.